Maili Vilson

FOTO: Erakogu

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on praegu pagulaskriisi tõttu kaotamas Euroopa mängu lausa kahel väljakul. Ühelt poolt süüdistatakse neid ebasolidaarsuses pagulaste küsimuses, teiselt poolt viib pagulasteema Euroopa tähelepanu Ukraina konfliktilt, kirjutavad TÜ politoloogia doktorandid Maili Vilson ja Thomas Linsenmaier.

Euroopa Liit näib takerduvat ühte kriisi teise järel üha kiireneva hooga. Liiga sageli paistab, et nii liikmesriikide riigijuhtide kui ka üldsuse silmis on kriisi parim lahendus taganeda rahvusriigi kujuteldavalt turvalisse rüppe. Sellisel juhul ei puuduta «meid» (sõltuvalt sellest, millises Euroopa nurgas juhtutakse elama) Kreeka kriis, Süürias möllav kodusõda ega Venemaa geopoliitilised manöövrid. Kuigi riigipiiri taha jääva maailma eiramine võib avalikkusele näida pääseteena, ei saa poliitiliste otsuste tegijad endale sellist soovmõtlemist lubada.

Riigijuhtide ülesanne on tagada, et lühiajaline päevasündmustega tegelemine ei kahjustaks riigi huve pikas perspektiivis, vaid ideaalis aitaks neid pigem edendada. Seda teoorias lihtsakoelist loogikat on poliitilises praktikas palju keerulisem järgida. Heaks näiteks on ELi Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide reaktsioon pagulaskriisile. Hoolimata sellest, et Komisjoni nüüdseks kokkulepitud ümberpaigutamisplaani vastu seisid lõpuks avalikult vaid Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Rumeenia, on näha, et Kesk- ja Ida-Euroopa valitsused üldiselt ei suuda valitsevat olukorda mõista.