Tiina Lokk: kuldne mees või kullast sõdur?

Foto: Kaader filmist

Kodumaise filmi vaataja tee kinno hakkab rohtuma. Riiklik toetus näitab närbumise märke. Puudub selgus, miks läheb käiku üks, aga mitte teine film. Tootmine on plaanipäratu ja veniv. Tiina Lokk arutleb, mis on lahti.

See polnudki nii väga ammu, kui Kristina Norman vedas Tõnismäele oma provokatiivse kuldsõduri, kutsudes vaidlevaid pooli üles konstruktiivsele arutelule. Kuldne mees, kes seisab, mõõk käes, vaatas äsja vastu ka Eesti Ekspressist (21.10) – selleks nimetati Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperti Karlo Funki. Kes ta siis ikkagi on? Sõdur, kes täidab üksnes käsku? Ihaldatud Oscar, kes päästab eesti filmi? Või lihtsalt üks tore kullast päikesepoiss, kes oma siiras teadmatuses filmilt viimasegi lootuse võtab? Igaüks võib selle üle ise juurelda – provokatiivset ainest pakub piisavalt kas või toosama intervjuugi, mida võiks lugeda ka kui valitseva filmiolukorra iseloomustust musta huumori võtmes.

Rõhutagem siin seda, kui oluline tegelane on peaekspert meie kodumaises filmipildis – määrab ta ju paljuski eesti mängufilmi näo. Kui pole võimalik rahastada alternatiivseid projekte või ka arendada stsenaariume, otsustab just tema, kes saavad tööd ja leiba või millises suunas liigub eesti filmikunst üldisemalt. Kahjuks jääb ajaloole teadmata, kas projektid, mis kitsast pudelikaelast läbi ei mahu, on paremad või halvemad neist, mis ekraanile jõuavad ja mille peale laiutab peaekspert käsi, et ta ei saa olla parem ega halvem kui eesti film.

Paraku ei jõua erinevalt Valentin Kuigi «Erna retkest», mille EFSA tagasi lükkas ja mis ilmus 2009. aasta Loomingu novembrinumbris, mitte kõik stsenaariumid avaldamiseni, kuigi oma kirjandusliku küpsuse tasemelt ehk võiksid.

Tõsi, igasugune valik on lõpuks vähem või rohkem subjektiivne – kui sa pole just selline kindel ratsu, mille seljas on mõnus kapata, nagu Veiko Õunpuu, Sulev Keedus või Maimik ja Tolk, kes teevad filme vastavalt oma andele ja näole, sõltumata sellest, kes on parasjagu EFSA tüüri juures. Ja jumal tänatud, et see nii on! Aga kõik ei ole Õunpuud, Keedused või Maimikud ja Tolgid. Nemad ootavad selgust. Seda, et ei peaks stsenaariumit kümme korda ümber kirjutama ja siis ikkagi kuulma, et filmi sellest ei saa.

EFSA eelmise peaeksperdi, kuus aastat ametis püsinud Jaak Lõhmuse valitsusaeg lõppes 2006. aasta mais, küll aga moodustas tema valitu veel lõviosa 2007. aastal esilinastunud filmidest. Lõhmuse aeg vääriks eraldi analüüsi, piirdugem siinkohal tõdemusega, et ajalukku läheb see pigem plussmärgilisena. Kasvas terve filmivaldkonna riiklik finantseerimine, laienes tootmine (mida laiem põld, seda kõrgemad tipud) ja elavnes muu filmielu. EFSA kujundatud repertuaaris oli kindel visioon: toota eri žanris eri auditooriumile mitmekülgse teemavalikuga filme, mis eeldatavasti võiksid vaatajat kõnetada.

Lastes silme eest läbi neil aastail valminud filmid, võib eksimatult öelda, miks üks või teine film tõi rahva saali. Lõhmus tuletas meelde, et on olemas lastefilm, mida lapsed, muide, meelsasti ka vaatasid. Filmide tootmine muutus hüplevast ja hektilisest tõmblemisest rütmiliseks, kindlustades nii regulaarsuse esilinastustes kui ka tööhõives.

Erinevalt praegusest teadis filmirahvas, kes, millal ja millega käiku läheb. Põõsastest ei sööstnud meteoorina välja ootamatuid projekte, millel käikuminekul puudus stsenaarium ja rahaline kate. Filmid murdsid läbi olulistele rahvusvahelistele festivalidele. Tekkis küll väike, aga siiski oluline eeldus filmiekspordiks. Aga peamine oli see, et Eesti inimene leidis taas tee kinno eesti filmi juurde. Tekkis usaldus pakutava suhtes.

Praeguses filmitegemise protsessis on selgelt märgatavad ohujooned. Näeme drastiliselt vähenenud vaatajate arvu. 2009 oli kodumaise filmi turuosa Euroopa riikidest väiksem ainult Sloveenial (1,9 protsenti), Bulgaarial (1,6 protsenti), Horvaatial (1,6 protsenti), Iirimaal (0,2 protsenti) ja Leedul (0,1 protsenti), meil teatavasti 2,03 protsenti. Sihtasutus nimetab seda taju muutumiseks: Eesti vaataja vaatab kodumaiseid filme küll, aga televiisorist.

No muidugi vaatab ta neid sealt, kui kino jaoks tehtud väikese eelarvega film ei erine oma esteetikalt telefilmist, on sama nappide vahenditega tehtud ja sama skemaatiline. Mõni meie teleseriaal on juba paremgi filmidest, mis linastuvad kinodes, igal juhul on nad ümbritsevale elule lähemal. Kui järgida sihtasutuse loogikat, võiks ju kogu mängufilmidele määratud riikliku toetusraha suunata telejaamade vahel jagamiseks.

Tegelik põhjus ei ole aga selles, et eestlane avastas televiisori, vaid selles, et filmid on halvad, vaatajal on nendega raske suhestuda. Vaadakem võrdluseks kas või Põhjamaid, kus kodumaistel linateostel on suhteliselt kopsakas turuosa sõltumata sellest, et seal tehakse mitu korda rohkem teleseriaale.

Ka filmide tootmine, otsustades nende ebaühtlase linastumise järgi – mõnel aastal paar, siis jälle vaata et kümme –, on meil hektiline ja plaanipäratu. Keskmine toetus ühele filmile üha väheneb. Vähenenud on ka sisuline osalemine rahvusvahelistes kaastootmisprojektides, pigem näeme teenuse osutamist («Polli päevikud», «Hella W», «Võõras»).

Tootmine venib rahapuudusel ühest aastast teise. Sipeldakse võlgades. Kus on tõde, ei tea enam keegi. Keegi ei vastuta millegi eest ja filmitegu ise on muutunud paljudele piinaks. Filmitegijatel – mitte ainult tudengitel, keda nagunii tasuta lüpstakse – puuduvad sotsiaalsed garantiid. Filmikriitikute ja -tegijate vahel valitseb usalduskriis, mida on süvendanud linateoste muttatampimine juba enne esilinastust.

Režissöör Peeter Simm märkis hiljaaegu irooniliselt, et geeniuse sildi külgekleepimiseks on vaja kuut inimest, kes räägiksid kokkuleppeliselt sama juttu. Seda näeme ilmekalt konverentsile «Keda kõnetab Eesti mängufilm?» järgnenus, kus selle asemel, et arutada ja otsida konstruktiivseid lahendusi, püütakse meedias sõprade abil siluda kontrolli alt väljunud teemakäsitlusi. Millal küll tekib eesti filmis see aeg, kui on võimalik kritiseerida olukorda ja tõstatada küsimusi, ilma et seda võetaks isiklikult?

Kõik teed viivad küll Rooma, ainult mõni neist on otsem, teine käänulisem ja käijale vaevalisem. Kes meist ei tahaks olla maadeavastaja Marco Polo, miks on aga vaja korrata sunniviisiliselt tema teekonda? Miks tahavad end rahvusvaheliselt üles töötanud professionaalid, parimas eas filmitootjad lahkuda kohalikust filmitööstusest ja tagatipuks isegi Eestist? Miks otsitakse tööd, mida tehes ei peaks kokku puutuma meie filmiametnikega? Ebameeldivaid küsimusi esitavate professionaalide asemel soositakse neid, kes küsida ei oska või ei julge.

Mitte keegi ei analüüsi (tõsi, see vajaks vastavaid teadmisi!), kuidas üks või teine filmiprojekt on toodetud, millised olid tootja probleemid või mis jäi plusspoolele. Tootja on oma muredega üksi. Isegi siis, kui ta karjub, ei kuula teda keegi. Sageli alustatakse filmi ühe eelarvega, tehakse teisega ja lõpetatakse kolmandaga.  Kindlasti ei ole selles süüdi Ansip ega Savisaar, masust rääkimata.

Tegelikult ei tahagi ma arutleda selle üle, kes on süüdi. Tahaksin arutleda selle üle, kas ei saaks teha midagi teistmoodi – mõistagi siis, kui jõuaksime ühiselt äratundmisele, et see on vajalik, üritamata musta valgeks rääkida või jaanalinnu kombel pead liiva alla peita.

Karlo Funk ei pööranud oma konverentsikõnes «Avalik huvi» ega sellele järgnenud meediaesinemistes probleemidele tähelepanu. Ka küsimused jäid vastuseta. Kõike seda on üritatud sihtasutusega arutada varemgi, paraku tulutult. Millegipärast arvatakse, et ametipostiga kaasneb legitiimsus ja eksimatus. Kuni selleni välja, et ükskord võib ajada üht, teinekord teist juttu – nagu juhtus konverentsil, kus kõigepealt räägitakse justkui ametlikust suunavõtust väikese eelarvega mängufilmidele, hiljem aga eitatakse seda. Ekraan aga ei valeta.

Miks on just väikese eelarvega film see, mis kogenud tootjaid ärritab? Keegi ei ole selle vastu, kui see oleks üks suundadest, võimalus neile, kes teevad oma esimesi täispika mängufilmi katsetusi. Aga on ohtlik ja vale ehitada sellele üles kogu tööstuse areng, põhjendades seda silmakirjalikult kunstniku sooviga olla vaba kõigest, kaasa arvatud rahast. EFSA uue suundumuse tulistel kaitsjatel Katrin Kissal ja Riina Sildosel pole ükski projekt saanud alla kuue miljoni krooni riigitoetust, olematu rahastusega debüütfilmide Kolgata teed nad enam korrata ei taha. Ma ei ole selle vastu. Jumala eest, nad teevad häid filme, aga palun, ärgem tehkem nägu, et filmikunst sünnib rahata.

Olgu siinkohal öeldud, et EFSA toetus on praegu keskmiselt poolteist kuni neli miljonit krooni filmi kohta. Paraku teab seda, milline film kui suure toetuse ja millest lähtuvalt saab, üldjuhul üksnes otsustaja.

Ühes on Fungil õigus. Tootmises olevate filmide hulka tuleks suurendada, sest ainult nii saame tekitada pinnase tippude tekkeks ja inimeste professionaalses vormis hoidmiseks. Iseasi on, milline võiks olla mängufilmide optimaalne arv. Argument väikese rahvaarvuga korrelatsioonis olevast filmitööstusest ei ole veenev. Teatriga meil seda kompleksi ei ole.

Riigi toel toimivate teatrite arv on meil Euroopa suuremate hulgas. Ja mis selles halba on? Kas me elame sellest halvemini, et meil on tugev teatrikultuur ja tugev muusikakultuur? Siin me ei põe väikesele rahvale omast alaväärsuskompleksi, vaid mõtleme suurelt. Miks me ei võiks seda teha siis filmiga seoses – peaks see ju ainuüksi olemuselt olema suur ja universaalne?

Miks on väikese eelarvega filmide suundumus ohtlik? Kõige lihtsam vastus oleks, et see võtab kokkuvõttes ära oskuse mõtelda suurelt ja on ennekõike rahvusliku alaväärsuskompleksi süvendaja. Praegu loeb isegi Kolmas Maailm väga odavaks filmi, mille eelarve on alla
200 000 euro ehk 3,12 miljoni krooni.

Neid väriseva pildiga videoid saadetakse kõigile festivalidele – tean seda omast käest –, kus neist parimad eksootika mõttes ka üles korjatakse. Kunstiga on sellel enamasti vähe pistmist. Pigem on see lugupidamisavaldus kunstnikele, kes vaatamata oludele üritavad ikkagi filmi teha, hoides sellega oma riiki maailma filmikaardil. Vaidlen siinkohal vastu ka nendele, kes jagavad eesti filme kunstiks ja kommertsiks.  

Arvestades Eesti elatustaset, hindu ja palku, on ebamoraalne panustada filmide hulga suurendamisele, kui sellega kaasneb ühe filmi toetusraha vähenemine alla kriitilise piiri, mis meil on vähemalt kuus miljonit krooni. Väikese-eelarveliste filmidega algab filmitööstuse mandumine, mis väljendub mitmes aspektis.

Pikemas perspektiivis muutub filmitegija mõtlemine. Ta on sunnitud juba lugude otsimise, valiku ja arendamise staadiumis mõtlema väikeselt, sest suuremat ei ole majanduslik-tehnilistel põhjustel võimalik realiseerida. Rahatsensuur on palju karmim kui ideoloogiline.

Stsenaariumid  muutuvad verevaesteks skeemideks, kaovad psühholoogiliselt läbitöötatud draamad, ajaloolised filmid, seiklusfilmid, stsenaariumid, mis nõuavad lavastusoskusi, vähegi keerulisemat režiid, kunstnikutööd, kostüümi, heli jne. Me teeksime ainult ühe meloodia lugusid. Sümfooniaorkestrit asendaks tuuba.

Filmitegemisega hakkavad kaasnema võlad, maksmata arved, õnnelik on see, kes saab kätte oma väikese palga. Seda on juba märgata. See kurnab inimesed tühjaks nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. On tavaline, et tootja ja režissöör, kes on selle põrgu kord juba läbinud, sinna teist korda vabatahtlikult minna ei soovi. Minu tudengid aga küsivad, kas see on tõesti see õige filmitegemine. Ei ole, vastan mina. Filmitegemine peaks olema tore kogemus, mitte must maa meie ümber ja hinges.

Kui eelarve on nii marginaalne, on võimatu leida kaastootjat välismaalt ehk suurendada eelarvet kaastootmise kaudu. Parimal juhul võid sa oma idee koos lavastajaga kaastootjale maha müüa, aga siis dikteerib mängu juba tema. Eesti tootja ei dikteeri oma paari miljoni krooni suuruse osalusega rohkem kui 15-miljonilises filmis enam midagi, hea, kui talle üldse sõna antakse. Sellepärast on ka kahe miljoni krooni suuruse Eesti panusega 125-miljonilise Saksa filmi «Polli päevikud» (Pärnumaal filmitud linateose Eesti esilinastus on PÖFFil – toim) nimetamine Eesti filmiks liialdus.

Kas «Polli päevikuid» ei oleks siis pidanud toetama? Kindlasti oli seda projekti meile vaja. Seda oli vaja võtteplatsitöötajatele, näitlejatele või ka kunstnikele, et korrakski meelde tuletada, mis on tõeline filmitootmine, mis on tõeline filmilavastus, mida tähendab kas või dekoratsioonide ehitamine. Kino vajab suurt filmi.

Ungari, Island, mitmed teised riigidki meelitavad välisvõttegruppe riiklike soodustustega. Kohalikud filmistuudiod osutavad teenust, tegijad hoiavad professionaalseid oskusi värskena. Lisame siia muu infra­struktuuri, mida suure eelarvega film toidab (toitlustus, majutus, ehitus, transport...). Ungaris maksab riik välisgrupile tagasi käibemaksu osa eelarvest, mille too ostetud teenuste näol riiki jätab. On välja arvutanud, et see on mitu korda kasulikum kui lasta filmigruppidel mujale minna.

Filminduses kehtib rusikareegel, et tööstust hoiab üleval keskmise tehnilise raskusastme ja eelarvega mängufilm, mis võimaldab areneda nii loovisikutel kui hoida käe sooja ka võttegrupil. Eesti kontekstis ei tohiks ühegi mängufilmi eelarve olla alla kuue miljoni krooni.

Tegelikult peaks see olema juba kümme miljonit krooni, mis Euroopa mastaabis on väikese eelarvega film. Meil on aga mängufilmi kogutoetus aastas vaid 22 miljonit krooni. Terve valdkond saab riigieelarvest toetust 54 miljonit krooni, mis on kurioosum. Tõsi, Lätis on veel vähem, aga ma ei tea, kas see peaks olema vabandus.

Olen piisavalt kaua siin ilmas elanud ja tean, kui raske on midagi üles ehitada ja kui kerge on seda lammutada. Eestis, võrreldes Läti ja Leeduga, on õnnestunud vaatamata kõigele üles ehitada mitu valdkonna toimimiseks vajaliku infra­struktuuri lüli. Meil on toimiv filmide finantseerimise kord ja reeglistik – on vähemalt, mida rikkuda. Meil on toimiv filmi- ja meediakool.

On tudengi-Oscar. Vähemalt suuremates linnades on üles ehitatud korraliku tehnikaga varustatud kinovõrk, mis 20 aastat tagasi lasti ametnike rumalusest kokku kukkuda. Meil on filmilevi – mis sest, et meie ainuke riiklikult toetatav, EFSA omanduses olev levifirma Tallinnfilm, mis majandab kinos Artis, vaagub elu ja surma piiril. Ometi tegutseb Sõpruse kinos, mille Tallinnfilm hülgas, edukalt mittetulundusühing Must Käsi ja suvel oli Viru keskuse katusel Katusekino.

Meil on filmiarhiiv, mille juriidiline iseseisvus kadus küll käest, kui see liideti riigiarhiiviga, muutes suhtlemise välisriikide iseseisvate kolleegidega keerukaks - aga olemas on see siiski. Meil on oma nägu otsiv filmimuuseum. Meil on PÖFF, Maailmafilm, Soosaar ja Matsalu loodusfilmide festival, meil on Kinobuss, Exitfilm ja Allfilm, Amrion ja Homeless Bob Production, Taska Filmist rääkimata, ja veel palju toredaid filmitegijaid.

Meid iseloomustab see, et oleme pidanud tegema mitte millestki midagi, millest saabki kokku Eesti film 100. Globaliseerunud maailma kontekstis on ju kõik hästi. Halb on ainult see, et inimesed, kes seda kõike on teinud ja vedanud, on väsinud. Nad on väsinud lõputust vastuvoolu ujumisest, tõestamaks, et ei ole kaamelid.

Tiina Lokk on PÖFFi juht, Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent, produtsent ja filmikriitik