Maarja Vaino: provints on vaimne seisund, mitte geograafiline asend

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Eestis ei kardeta mitte niivõrd pagulaste tulekut, kuivõrd seda, et ebamääraste seisukohtadega valitsus annab otsustamisõiguse üldse käest ära, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Eestit ja eestlasi on viimasel ajal hurjutatud, et needsinatsed kuuluvad XIX sajandisse. Iseküsimus on, miks peaks seda Euroopa ajaloo üht kõige uuenduslikumat ja humaansemat aega tingimata halvaks pidama. Teiselt poolt on see ilmselt asjatundmatu küsimus, mis arvestab ajaloo ja saja muu pisiasjaga, mitte aga praegu juhtpositsioonile trügiva ideoloogiaga: et ainus aktsepteeritav kultuur on XXI sajandi globaalkultuur, millega omakorda kaasneb joondumine suurriikide malli järgi.

Valusat kinnitust sai sellele ELi järjekordsel kvoodikoosolekul, kus seekord võeti aluseks Saksamaa nõutud häälteenamuse põhimõte. Pealt siiruviiruliselt demokraatlik, seest kullakarvaliselt suurriiklik. On ju ilmselge, et kui Saksamaa, Prantsusmaa ja mõned nende liitlased hääletavad mingis küsimuses ühtselt, võivad kõik ülejäänud hääletada kuidas tahes, lõpptulemust see ei mõjuta.