Prokuratuur on teinud selle nädala jooksul ühe apsaka – ekslikult saadetud, kahtlustuse ebakindlusele viitav e-kiri. Üldiselt on aga raske uskuda, et kaitsepolitseis ja prokuratuuris töötavad nii rumalad inimesed, kes ei saa aru, et sellist kahtlusust saab esitada ainult siis, kui vähemalt neil endil on praeguste teadmiste põhjal veendumus, et nad saavad kogutud tõenditega kohtu ette minna. Inimesed, kes ei suuda mõista, et süüdistuse täielikul kokkuvarisemisel oleks muuhulgas nende isiklik karjäär läbi.
Eelneva lõiguga ei taha ma kindlasti öelda, justkui tähendaks üksnes kahtlustuse esitamine seda, et Edgar Savisaar ja teised ongi süüdi, sest prokurör arvab nii. Tõde selgub kohtusaalis. Seal võivad esile kerkida uued asjaolud, tõendid ja argumendid, mis toetavad kas kaitset või süüdistust. Õigust mõistab kohus ja ainult kohus, mitte keegi teine!
Rumaluste rääkimine, olgu keskerakondlike või muude, võib küll olla osa kahtluse alla langenud inimese taktikast, kuidas tuld endalt eemale juhtida ja avalikkust eksitada, ent nende võtete lõksu ei tasu langeda. Suur osa otsestest valedest ja hämast, mida keskerakondlased praegu räägivad, kahjustab rängalt (ja minu meelest äärmiselt ebaõiglaselt) Eesti õiguskaitse mainet. Need peibutuseks välja visatud jutud õhutavad arvamust, et õiglust siin põhimõtteliselt ei ole. On ainult vandenõud. Õhutavad kujutlust, et meie ühiskond, ja võib-olla terve maailm takkapihta, on selline koht, kus tavalisel terve mõistusega inimesel pole mingeid võimalusi õigust saada ja tegutseda.
Minu meelest on tegelikkus – Eestis ja teistes õigusriikides – vastupidine. Inimeste vabaduse, vaba konkurentsi ja selle kaudu lõpuks ka heaolu ja arengu tagab selge õiguskord. Korruptiivsed salavõrgud loovad aga paralleelmaailma, kus mingitki edu võib saavutada üksnes altkäemaksu või siis truualamliku teenistuse abil ning kirjapandud õigusel, kõigile lugemiseks välja pandud reeglitel, on vähe kaalu.