Kui Keskerakond peaks taas looma oma tõekomisjoni, siis minul on neile hakatuseks küsimus: kas tõde on teie meelest üldse olemas? Või on kogu maailm üks propagandistlik segapuder, kus kohtumenetluse käigus välja selgitatu ning seaduse jõus kohtuotsuse kõrval eksisteerib täiesti võrdväärsena igaühe oma tõde, «imagoloogiline reaalsus»? Kas tegelik maailm inimeste, sh keskerakondlaste ja nende tegudega, üldse on olemas?
Nii Edgar Savisaare enda pressikonverentsil öeldu kui ka enamik senistest keskerakondlaste truuduseavaldustest kubiseb uskumatust hämast, peibutistest avalikkusele: rääkige hoopis sellest ja sellest asjast, aga jumala eest mitte meie karismaatilise liidri tegudest. Kui propagandistlikud eesmärgid kõrvale jätta, siis võiks ka kahtlusalune piirduda avalikkuses üksnes sõnumiga «ei ole teinud, pole süüdi» või siis seletada asjaolusid lähemalt, aga no kus sa saad...
Piinliku, tervet mõistust alavääristava häma esinduslik näide on keskerakondlase Oudekki Loone arvamusartikkel, kus ta väidab, justkui oleks Eestis kaitsepolitseil kohtuvõim («Kapo ja kolm sajandit ajalugu», EPL 24.09). Tulge palun mõistusele! Just praegu on avalikuks saanud, et uurimisasutus viib sõltumatu prokuratuuri juhtimisel ja vahendusel meie põhiseaduslikule, sõltumatule kohtule kaalumiseks ja otsustamiseks enda kogutud tõendid. Kohtul on Eestis kolm astet. Põhiõiguste rikkumise korral saab edasi kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kõigis astmetes on süüdistataval õigus ise valida kaitsja, kelle kohustus on järgida enda valitud kaitsestrateegiat.
Asi on kohtu(nike) sõltumatuses – nende õiguses ja kohustuses ning võimaluses langetada pärast süüdistaja ja kaitsja esitatud tõendite ja argumentidega tutvumist otsus, mis tugineb esiteks seadusele ja teiseks nende enda siseveendumusele. Ei kaitsepolitseil ega ühelgi teisel politseiasutusel ole Eesti Vabariigis võimu kriminaalasjades seaduse jõuga otsuseid langetada. Nüüd tuleb aga keskerakondlane Loone, kirjutab oma nime alla «politoloog» ja ütleb, et must on valge. Miks? Tundub, et oleme lisaks kõigile muudele munitsipaal-veidrustele saanud ka munitsipaalpolitoloogi, kes lühiloos suudab ühtaegu alavääristada nii Eesti Vabariigi õiguskorda kui ka oma haridust… Andeka ja kooliskäinud inimese kohta oletan muidugi pigem, et tegu on küünilise sihiga mängida inimeste teadmatusele, külvata segadust ja usaldamatust. Viimaks: miks ei kirjutanud Loone sama juttu siis, kui kaitsepolitsei pidas kinni Tallinna Sadama juhatuse liikmed?
Edgar Savisaar ise viskas pressikonverentsil välja närimiskondi, et korruptsioonikuritegude uurimise olla algatanud IRL, et pääseda oma maineaugust – sadama uurimised kahjustavad Reformierakonda ja sotse, Savisaare enda kahtlustatavaks saamine Keskerakonda. Tundub loogiline, huvitav? Jääte mõtlema, et võib-olla siis tõesti?
Eelmisel aastal, kui konkreetne uurimine algas, polnud IRL valitsuseski. Kui Edgar Savisaar kevadel haiglasse viidi, pidasid praegused koalitsioonipartnerid alles läbirääkimisi. Kui teooria kõike juhtivast IRList vähegi tõsi oleks, eeldaks see, et IRLis on niisugune vägev hall kardinal, kes suudab käsutada kaitsepolitseid, prokuratuuri ja ka kohut, istudes ise samal ajal opositsioonis. Niisugune vägev ja tark mees või naine, kes mitte lihtsalt pole võimsam peaministrist, valitsuskoalitsioonist ja kõigist teistest, vaid suudab ka aastajagu ette näha, et Vabaerakonna populaarsus kasvab, IRLi oma kahaneb ning seepärast on vaja 2015. aasta sügise alguseks korraldada rünnak konkurentide vastu. Kogu see konstruktsioon eeldab, et IRLi vandenõulased suudaks sundida paljusid kaitsepolitseinikke, prokuröre ja teisi panema toime tegusid, mis on Eesti Vabariigis vangistusega karistatavad kuriteod.
Kui tahate ikkagi Savisaare IRLi-juttu uskuda, siis ei saa ma teid muidugi kuidagi keelata. Minu meelest on tegu lihtsalt tüüpilise vandenõuteooriaga: «kõige taga on üks mees, üleloomulike võimetega kuri geenius».
Teiseks tahaks ma Keskerakonna hüpoteetiliselt tõekomisjonilt küsida: kas korruptsioon on nende meelest ühiskonnale kahjulik, inimeste vabadust ja heaolu ning ka riiklikku iseseisvust ohustav nähtus? Põhimõtteliselt, sõltumata korruptandi isikust! Või on nii, et «kõik ju teevad» ja «natuke võime meie ka» ja üldse on «meie omad teenekad inimesed» ja «heade eesmärkidega» ja «see pole nii suur asi»? Tõesti, tahaks kuulda keskerakondlastelt selgelt arusaadavat moraalset positsiooni. Keegi ju ei oota, et nad peaksid kõvahäälselt oma erakonna esimehe suhtes tekkinud kahtlustele takka kiitma. Suhtumises korruptsiooni kui nähtusesse ja korruptiivsetesse tegudesse ei tohiks aga olla segadust.
Prokuratuur on teinud selle nädala jooksul ühe apsaka – ekslikult saadetud, kahtlustuse ebakindlusele viitav e-kiri. Üldiselt on aga raske uskuda, et kaitsepolitseis ja prokuratuuris töötavad nii rumalad inimesed, kes ei saa aru, et sellist kahtlusust saab esitada ainult siis, kui vähemalt neil endil on praeguste teadmiste põhjal veendumus, et nad saavad kogutud tõenditega kohtu ette minna. Inimesed, kes ei suuda mõista, et süüdistuse täielikul kokkuvarisemisel oleks muuhulgas nende isiklik karjäär läbi.
Eelneva lõiguga ei taha ma kindlasti öelda, justkui tähendaks üksnes kahtlustuse esitamine seda, et Edgar Savisaar ja teised ongi süüdi, sest prokurör arvab nii. Tõde selgub kohtusaalis. Seal võivad esile kerkida uued asjaolud, tõendid ja argumendid, mis toetavad kas kaitset või süüdistust. Õigust mõistab kohus ja ainult kohus, mitte keegi teine!
Rumaluste rääkimine, olgu keskerakondlike või muude, võib küll olla osa kahtluse alla langenud inimese taktikast, kuidas tuld endalt eemale juhtida ja avalikkust eksitada, ent nende võtete lõksu ei tasu langeda. Suur osa otsestest valedest ja hämast, mida keskerakondlased praegu räägivad, kahjustab rängalt (ja minu meelest äärmiselt ebaõiglaselt) Eesti õiguskaitse mainet. Need peibutuseks välja visatud jutud õhutavad arvamust, et õiglust siin põhimõtteliselt ei ole. On ainult vandenõud. Õhutavad kujutlust, et meie ühiskond, ja võib-olla terve maailm takkapihta, on selline koht, kus tavalisel terve mõistusega inimesel pole mingeid võimalusi õigust saada ja tegutseda.
Minu meelest on tegelikkus – Eestis ja teistes õigusriikides – vastupidine. Inimeste vabaduse, vaba konkurentsi ja selle kaudu lõpuks ka heaolu ja arengu tagab selge õiguskord. Korruptiivsed salavõrgud loovad aga paralleelmaailma, kus mingitki edu võib saavutada üksnes altkäemaksu või siis truualamliku teenistuse abil ning kirjapandud õigusel, kõigile lugemiseks välja pandud reeglitel, on vähe kaalu.
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)