Iraani president Hassan Rouhani ja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Yukiya Amano.

FOTO: Vahid Salemi/AP

Eelmisel nädalal möödus 60 päeva USA Kongressi võimalusest nurjata juulis Iraani ja P5+1 riikide (ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget ja Saksamaa) vahel sõlmitud ajalooline tuumakokkulepe, kirjutab väitlusseltsi liige Iivika Kalden. 

17. septembril möödus see tähtaeg ja Obama kindlustas kokkuleppe edu 100-liikmelises Senatis – 42 häälega 56 hääle vastu. Sellega on USA poolt koostööraamistiku kokkuleppe ratifitseerimine praktiliselt kindlustatud. Obama on pälvinud leppe sõlmimisel kiidusõnu nii teistelt riikidelt, teadlastelt kui isegi Paavstilt, kodumaal aga on teema olnud sisepoliitiliselt lõhestav. Vabariiklased on kokkuleppe muutnud oma põhiliseks platvormiks järgmise aasta presidentivalimistel. Vaidlused on läinud nii kaugele, et mõned vabariiklaste presidentikandidaadid lubavad võimule tulles leppe taas kehtetuks muuta.

Kuivõrd teema on oluline nii majanduslikul kui geopoliitilisel tasandil, on tähtis pinnapealsest sõnelusest kaugemale jõuda ja mõlema poole argumente koos analüüsida. Järgnevalt toon välja need argumendid ja annan väitluse raamistikus omapoolse hinnangu nende argumentide kehtimajäämisest. 

Vabatahtlikkus ja kontrolli puudumine

Kokkuleppe vastased kritiseerivad kõigepealt leppe õiguslikku raamistikku. Iraani tuumaleppe juures on tegemist ühise laiaulatusliku tegevuskavaga (Joint Comprehensive Plan of Action, JCPOA). JCPOA ei ole rahvusvaheline leping, vaid ühine lubadus rakendada teatud «vabatahtlikke tegevusi». Selline õiguslik raamistik annab leppe ratifitseerimiseks rohkem ruumi, kuivõrd see ei vaja USA Senatis lepingu kinnitamist.

Vabariiklaste seas on nördimust tekitanud nii leppe vabatahtlikkus kui ka president Obama vetoõigus antud küsimuses. Leppe vabatahtlik raamistik oli just Iraanile oluline ja arvestades, et USA põhiseaduse järgi on kõik toimunud õiguspõhiselt, ei ole vabariiklastel alust leppe sellise sõnastuse üle vaielda. Leppe toetajate mõistes oli see ka ainus võimalus, kuidas tegevuskava sai kõiki osapooli arvestades defineerida.

Teiseks vastaste argumendiks on, et leping ei võimalda piisavalt kontrolli Iraani tuumarajatiste üle. Tuumalepingus on küll kinnitatud, et Iraan allkirjastab kõik kontrollimiseks nõutud Rahvusvahelise Aatomienergia agentuuri (IAEA) protokollid, ent seda peab ta tegema järgneva kaheksa aasta vältel, mis kriitikute hinnangul annab Iraanile piisavalt aega, et tuumarelv siiski välja arendada. Lepingu järgi saab IAEA küll õiguse nõuda tuumarajatistele ligipääsu 24 tunni jooksul, ent skeptikud väidavad, et Iraanil on võimalik 24 tunni reeglist kõrvale kalduda ja kontrollid vaidlustada.

Range leping

Tuumaleppe toetajate argumendiks on, et tegevuskava tagab väga tõhusalt kontrolli tuumarajatiste üle ning võimaldab uute tehnoloogiate abil kiirelt tuvastada nõuetele mittevastavuse. Kusjuures, kontrollima hakatakse muuhulgas uraanimaagi kontsentratsiooni ja tsentrifuugide rootoreid, mida tavaliselt isegi kõige rangemates lepetes ei nõuta. 

JCPOA on rangem kui paljud teised IAEA lepingud. Obama on öelnud, et leping on parim realistlik valik suhetes Iraaniga. Oponendid oleks soovinud näha Obamat läbirääkimistel karmimana, ent kompromisse mitte tehes poleks tõenäoliselt lepingut saanud sõlmida. Läbirääkimistel olid USA kõrval veel Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. Sellist koostööd hoides on leppe üle parem kontroll ja Iraanil suurem tahe tingimustest kinni pidada.

Kolmandaks vastuargumendiks on, et leping ei too välja mõjusaid sanktsioone selle rikkumise puhul. P5+1 riigid väidavad, et niipea, kui Iraan ei täida lepingus välja toodud kokkuleppeid, rakenduvad leppe mehhanismid ja riigile kehtestatakse järk-järgult või korraga samad aastaid kehtinud rahandus- ja majandussanktsioonid.

Sanktsioonide osalisel või täielikul kehtestamisel on aga Iraanil võimalus tuumaleppest hoopis taganeda. Viimane võib lääneriikidele heidutavalt mõjuda, kuna saavutatud leppest ei taheta loobuda. Niisiis jääb Iraanile tugevam läbirääkimispositsioon. Muud karistused leppe rikkumise osas aga puuduvad.

Samas toovad tegevuskava pooldajad välja, et võimetus Iraani tuumaprogrammi kontrollida oli kümme aastat tagasi sanktsioonide kehtestamise üheks põhjuseks. Nüüd aga on tekkinud kontrolli ja arutlusvõimalused Iraani ja Lääne vahel, mis on kindlasti paremaks garantiiks kui isolatsioon. Lepingust olenemata on Washington väljendanud oma kindlameelsust karmide karistuste määramisel, kui Iraan ei peaks siiski kohustusi täitma.

Tähtajaline leping

Tuumaleppe nõrkuseks peetakse ka selle kestvust, milleks on 10 aastat. Kui JCPOA piirab Iraani tuumategevust selle aja vältel, siis pärast 10 aastat avaneb võimalus kõige modernsemaid tehnoloogiaid kasutades taas suurtes kogustes uraani rikastama hakata. Mitte miski ei garanteeri, et lepingut pikendatakse või, et tingimused jäävad samaks.

Leppe pooldajad seevastu ütlevad, et isegi, kui kokkuleppe kestvuseks on vaid 10 aastat, on see aeg oluline, et Iraani tuumarelva arendamine vähemalt selle aja jooksul ära hoida.

Tegevusplaani järgi peab Iraan muuhulgas loobuma 98 protsendist oma rikastatud uraani varudest, lõpetama Araki tuumarajatises plutooniumi tootmise, vähendama tsentrifuuge ja lubama juurdepääsu regulaarseteks kontrollideks. Kusjuures, kõik Iraani poolt tuumaprogrammiga seonduvad tehnoloogilised hanked vaadatakse selle aja vältel spetsiaalse komisjoni poolt üle. Niisiis on Iraani võimalus tuumarelva arendada viidud miinimumini.

Veel väidavad vastased, et leppega paraneb Iraani majanduslik olukord ning riik hakkab suuremal määral toetama Iisraeliga võitlevaid terrorirühmitusi Hezbollah ja Hamas ning teisi šiiitlikke terrorirühmitusi nii Jeemenis, Iraagis kui Süürias. Kokkuleppe pooldajad peavad lepet aga oluliseks, kuna majanduslikult heal järjel ja isoleerimata Iraan on ettearvatavam ning aldim Lähis-Idas stabiilsust saavutama. Lootused on, et Iraan loobub sootuks oma tuumarelva ehitamise kavatsustest ja hakkab panustama piirkonnas rahu saavutamisesse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Iraani suhtes esineb väga palju umbusku nii tuumakokkuleppe pooldajate kui ka vastaste seas. Erinevalt tegevuskava oponentidest toovad pooldajad välja võimaluse praegusest olukorrast konstruktiivselt väljuda. Hetkel ei ole selge, kas kontrollmehhanismid saavad olema piisavalt tõhusad või mis saab 10 aasta pärast, ent leppe sätted on paljulubavad.

Praeguse isolatsiooni tõhusus on samuti küsitav, kuivõrd ei ole mitte mingisugust kindlust, et vaatamata majandus- ja rahandussanktsioonidele tuumarelva siiski ei arendata. Samuti saab vaid tulevikus selgeks, kuidas Iraan olukorda Lähis-Idas mõjutama hakkab. Arutada võib nii üht kui teist, ent andes ajendeid Iraanile rahumeelseks koostööks, on lootust, et olukord stabiliseerub. Nüüd tuleb veel vaid Iraani parlamendi otsus ära oodata.