Tarmo Pikner: Savisaarel on rahva mandaat? Vaadakem ikka meie põhiseadust

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Seni, kuni suurel osal eesti rahvast on ikka veel suud imestusest ammuli – «kuidas sellised asjad meie riigis küll võimalikud on?» püüan näidata, miks just sellised korruptsiooninähtused juhtuvad, kirjutab ettevõtja ja endine Lümanda vallavanem Tarmo Pikner.

Võtan ette enda kirjutatud artikli «Riik, haldus ja reform», mis ilmus Maalehes aastal 2010. Tsiteerin: «Eestis on saanud tavaks, et mõlemad, nii kohaliku omavalitsuse volikogu esimees kui ka täitevvõimu juht (linnapea/vallavanem) on n-ö poliitikud. Elus on see nii, et kord on sama isik linnavolikogu esimees, kord on linnapea… Euroopas on enamasti kombeks, et rahva poolt valitud esinduskogu (volikogu) palkab endale linna- või vallajuhi (direktori), kes on täitevvõimu teostaja. Sealjuures täitevjuht ei esine poliitiliste seisukohavõttudega ega ei lõika linte läbi vaid täidab poliitikute antud ülesandeid.»

Ja edasi: «Eriti kummastav on olukord, kus riigi suurima erakonna juht on samal ajal ühe kohaliku omavalitsuse tegevjuht.»  Kuigi viis aastat tagasi avaldatud artiklis ei olnud nime mainitud, oli nende faktide illustraatoriks justnimelt Edgar Savisaar. Tsiteerin edasi: «…illustreerin seda absurditeatrit sama absurdse näitega: kujutage ette Saksamaa kristlik-demokraatliku erakonna juhti Angela Merkelit Dresdeni linna kommunaalmajandust korraldamas ja puid jagamas (kui ta parajasti riigijuhi ametis pole)!»

Selle osa artiklist kokkuvõtteks kirjutasin: «Austatud seaduseloojad, selle asemel, et teatud eesmärkidel Tallinna linnavolikogu liikmete arvu suurendada, peaks olukorda sisuliselt mõtestama. Terve mõistus ütleb, et täitevvõimtuleks lahutada esindusvõimust. Nii saaksid poliitikud oma liistude juurde jääda ja ametnikud ilma poliitilise kärata ettenähtud kohustusi täita (ja Tallinn oleks jälle vabastatud).»

Rahva tahe?

Teadjamaile tuleb ju tuttav ette - aastakümneid on kostnud kainestavaid hääli valitava ja täitevvõimu lahususe vajadusest. Sealjuures meie riigi praktikas miskipärast arvatakse, et iga linna ja valla valitsemise kord peaks olema nagu väiksem mudel riigijuhtimisest, kus tõepoolest täitevvõimu juht (minister) on üldjuhul poliitik. Ja kui siis üks omavalitsus juhtub olema väga suur, nagu Tallinn seda on, saamegi endile paralleelriigi.

Ja siis tuleb (tipp)advokaat Üllar Talviste ning sõnab paatoslikult rahva ees: «Savisaarel on rahva mandaat ja see on jumala tahe.» No kuulge, vaadakem ikka meie põhiseadust – rahvas valis volikogu ja see, et Savisaarest sai linnapea, oli Tallinna linnavolikogu Keskerakonna fraktsiooni tahe (46 inimest), mitte jumala tahe.

Niisiis, kui kolm võimuinstitutsiooni on haaratud ühte pihku ehk ühte rahakotti – linnavolikogu, linnavalitsus ja partei, siis nüüd võib imestunud suud jälle kinni panna ja oodata järgmisi …gate’isid. Ja meie seadusandjail ei maksa teha imestunud nägusid, nagu nad ei saaks asjast aru.

Ehk võtaksime kuulda Vabariigi presidendi soovitust teha Eesti riik korda. Kuigi president pole ametis jumala tahtel, on põhiseaduse taga rahva tahe. Ja kui rahvas tahab, saab ka Põhiseadust kaasajastada.

Tean vähemalt ühte inimest, kes saaks riigi korrastamise alustamisega hakkama: «Austatud Ülle Madise, päästame Eesti riigi partokraatia küüsist!»