Gert Siniloo: muutuste ootuses

Gert Siniloo Foto: Pm

Ma olin mõnevõrra üllatunud, kui kuulsin, kuidas president Ilves kärajate tervituskõnes poliitikuid armastama kutsus. Ilvese meelest on sõna «poliitik» muutunud Eestis sõimusõnaks ning see võrduvat omakasupüüdliku, lolli ja lihtsameelse inimesega.

Presidendi arvates on see ohtlik demokraatiale, kui me väärtustame teadmistega isikuid, aga teeme maha neid, keda oleme valinud end esindama.

Imestama paneb see, kuidas riigipea sellele teemale läheneb. Ta kurdab, kuidas poliitikuile tehakse liiga, aga ei küsi, miks see nii on. Miks avalikkus üha rohkem ja rohkem poliitikuid naeruvääristab? Aga nimelt selle pärast, et suur osa neist on selle ka ära teeninud.

Ei saagi oodata rahva vaikimist olukorras, kus peaaegu iga nädal jõuab avalikkuse ette uusi teateid, kuidas üks või teine poliitik, parteitegelane või poliitiline ametnik on saanud meelehead, müünud seadusi või jäänud kuidagi muul moel vahele.

Poliitikut tulebki kritiseerida

Lisaks korruptsioonile peavad inimesed taluma uudiseid jätkuvast hinnatõusust, kõrgest tööpuudusest ja muudest probleemidest, ning kuulama sinna juurde poliitikute selgitusi, kuidas miski pole millegagi seotud ja kõik pole üldse nii hull.

Teadlased ja eksperdid, kes poliitikute jutule vastupidist väidavad, naerdakse välja või neid süüdistatakse suisa poliitilises kallutatuses. Poliitikute heale mainele ühiskonnas ei aita ka kaasa ütlemised stiilis «Kui see on kriis, siis...» või «Niikaua, kui on Ansip, ei...». Need on pigem vesi veskile, mille abil mängitakse maha viimnegi väärikuseraas.

Kui presidenti meelest on poliitikute kritiseerimine ohtlik, siis minu arvates on ohtlik see, kui me poliitikuid kõiges, mis nad räägivad, uskuma jääme. Ma ei loobu olemast kriitiline poliitikute suhtes, kes kaovad pärast valituks osutumist parlamendi põrandaauku, ei kirjuta nelja aasta jooksul ühtegi arvamusartiklit ja ajavad üksnes parteikontoris kokku lepitud juttu, kartes vastasel korral räästa alt vihma kätte sattuda.

Loodetavasti suudab ühiskonda muuta jõuline põlvkonnavahetus, mille käigus endised praegused lõplikult areenilt kaovad ning riigijuhtimise võtavad üle noored ja ärksad, uue aja poliitikud.

Tahaks valima minna

Ent hoolimata sellest, kui palju on viimastel aastatel noori poliitikasse juurde tulnud, ei näe ma hetkel seda vahetust kusagilt. Pumba juures on siiani enam-vähem needsamad, kes juba üheksakümnendate alguses mehetegusid tegid. Nemad langetavad siiamaani põhilisi otsuseid, kuigi telekaamerate ette ja debattidesse saadetakse noorema põlvkonna esindajaid.

Ma loodan väga, et tuleval kevadel, kui saan esimest korda valima minna, on mul keegi, kelle poolt hääletada. Keegi noor, värske mõtlemise ja säravate silmadega inimene, mitte mõni diplomeeritud kaagutaja. Keegi, kes innustaks, oleks haarava jutuga, laia silmaringiga. Keegi, kes julgeks võtta vastutuse.