Aro Velmet

FOTO: Hea Kodanik

Ajal, kui Eestis arutletakse tuliselt arvamusvabaduse piiride üle, on sõna jõud löönud laineid ka USA kõrgharidusmaastikul, kirjutab Õpetajate Lehes New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet.

Nimelt lahvatas õppeaasta algul Duke’i ülikoolis skandaal, mille ajend oli Alison Bechdeli graafiline romaan (maakeeli koomiks) «Tore kodu» (Fun Home). Tegu oli soovitusliku kirjandusega rebastele, kes, sõltumata erialast, pidid aasta esimesel õppenädalal äsja MacArthuri «geeniusegrandi» võitnud Bechdeli loomingu üle väikestes seminarides arutlema. Bechdeli autobiograafiline teos räägib noore lesbilise tüdruku lapsepõlvest ja tema keerulistest suhetest isaga, kes ise sügavalt kapis olles oma homoseksuaalse mineviku käes vaevleb.

Skandaal lahvatas, kui Duke’i tudeng Brian Grasso postitas Facebooki teate, et ei kavatse «Toredat kodu» lugeda, sest raamatu temaatika, eriti lesbilise suguühte kirjeldamine, käib tema kristlike uskumuste vastu. Talle järgnesid kiiresti teised tudengid, kes nimetasid Bechdeli koomiksit pornograafiaks, ja mõne päeva pärast oli tudengite boikotist saanud juba ajalehtede esikülgede vääriline materjal.

Pornograafia, argumenteerisid Bechdeli kaitsjad, kujutab endast loomingut, mille põhiline eesmärk on lugejat erutada, ent «Toredal kodul» on laiemad kirjanduslikud eesmärgid: see on teos identiteediotsingutest, traumast ja oma minevikuga leppimisest.

Miks tekitas ühe tudengi provokatiivne sotsiaalmeediapostitus sellist furoori? Bechdeli teos oli varemgi skandaale põhjustanud: 2008. aastal nõudsid Utah’ ülikooli kirjandustudengid «Toreda kodu» eemaldamist õppekavast ja 2014. aastal ähvardas Lõuna-Carolina osariigi senat kahte ülikooli eelarvekärbetega, kuna need olid konservatiivsete senaatorite hinnangul «Toredat kodu» liiga ühekülgselt õpetanud.

Nii toona kui ka nüüd protesteerisid Bechdeli kaitsjad boikoteerijate ja tsensorite «sündsuslikkuse» ja «pornograafia» definitsioonide vastu, mida nad nimetasid silmakirjalikeks. Näiteks väitis Grasso, et ta ei taha olla tsensor ning arutleb hea meelega ka ideede üle, millega ta nõus ei ole – tuues näiteks Karl Marxi ja Charles Darwini tekstid –, aga piibel keelavat tal pornograafiat lugeda. Ent seksuaalaktide kirjeldusi võib leida ka William Shakespeare’i, Gustave Flauberti, Ovidiuse, Sigmund Freudi ja teiste klassikute teostes, ning nende loomingut ei boikoteeri keegi.

Pornograafia, argumenteerisid Bechdeli kaitsjad, kujutab endast loomingut, mille põhiline eesmärk on lugejat erutada, ent «Toredal kodul» on laiemad kirjanduslikud eesmärgid: see on teos identiteediotsingutest, traumast ja oma minevikuga leppimisest. Sellepärast kuulubki «Tore kodu» pigem samale riiulile Shakespeare’i ja Freudiga, kui järjekordse üllitisega sarjast «Vaevu täiskasvanud rannapiigad». Stseenid, mida Grasso «pornograafiliseks» nimetas, hõlmasid vaid paari lehekülge, ning sealgi oli eesmärk peategelase sisekonflikte illustreerida, mitte lugejat erutada.

Solvunud tudeng

Niisiis olevat Grasso valesti aru saanud pornograafia tähendusest. Veelgi enam, tema tegevuse taga võis aimata varjatud homofoobiat, sest ta nägi probleemi just Bechdeli geiteemalises teoses ja mitte ülikooli õppekavades palju igapäevasemates teostes, kus, tõsi, kujutatakse põhiliselt heteroseksuaalsed suhteid.

Sellega skandaal aga ei piirdunud. Nimelt ajas juhtum tagajalgadele konservatiivsed arvamusvabaduse kaitsjad, kelle jaoks esindas Grasso boikott vaid kõige markantsemat näidet ülikoolilinnakutes üha süvenevast ohtlikust trendist: tudengite valmisolekust isiklikel põhjustel koolitööde tegemisest loobuda.

Nimelt on USA aktivistid, kellest paljud ilmselt Grasso boikoti varjatud homofoobia pärast hukka mõistsid, survestanud ülikoole varasemast rohkem diskrimineeritud gruppide tunnetega arvestama. Nende initsiatiivil on paljud õppejõud hakanud oma süllabustesse lisama nn tundliku teema hoiatusi (trigger warnings), mis annavad tudengitele mõista, et neid ootavad ees rassismi, vägivalda või muid ekstreemseid tegevusi sisaldavad tekstid. Näiteks võib Shakespeare’i «Othellot» sisaldavas süllabuses olla hoiatus: «Tekstis esineb vägistamist, tapmist ja vihakõnet.»

Kui hakkame mõtlema vägivallast ja seksist – kirjanduse kahest tugisambast – kui traumeerivatest ideedest, siis pole ka ime, kui varsti traumeerib tudengeid juba homoseksuaalsus, ateism või poliitiline vasakpoolsus.

Aktivistid leidsid, et õppejõud ei pruugi arvestada, kuidas taolised kirjeldused võivad mõjutada tudengeid, kes on ise langenud ksenofoobia, seksuaalvägivalla või muude psühholoogiliste traumade ohvriks. Taolised kirjeldused võivad meenutada traumaatilisi mälestusi, mis mõjutavad ohvrite meeleseisundit. Niisiis polevat tegu tsenseerimise, vaid lihtsalt inimliku vaimsest tervisest hoolimisega.

Eriti häälekalt protestis tundliku teema hoiatuste vastu ülikoolides arvamusvabadust kaitsev libertaarse kallakuga organisatsioon FIRE. Nende jaoks näitas Bechdeli juhtum ilmekalt, kuidas spetsiifiline mure vaimse tervise kaitse üle võib muutuda libedaks teeks, mille lõpus ootab mõttepolitsei. Ülikool peakski olema keskkond, kus kohtutakse ebameeldivate ideedega, kus tuleb vaeva näha ja suhestuda ka nende mõtetega, millega ei nõustuta, tudengite automaatselt ohvritena käsitamine on aga solvav neile ja kahjulik arvamusvabadusele.

Kui hakkame mõtlema vägivallast ja seksist – kirjanduse kahest tugisambast – kui traumeerivatest ideedest, siis pole ka ime, kui varsti traumeerib tudengeid juba homoseksuaalsus, ateism või poliitiline vasakpoolsus. Sellega ongi diskussioon tapetud.

FIRE’i hirme ei leevendanud õppejõudude kinnitused, et tundliku teema hoiatused pole mõeldud vabandustena kodutöö tegemata jätmiseks, vaid soovitustena, et tudengid saaksid ennast ette valmistada, aga raamatud tuleb siiski läbi lugeda. Tudengid on aegade algusest üritanud viilida ja kuni õppejõud on iseseisvad oma kursuste õppekavasid koostama, pole ka muret et kontroversiaalsed tekstid tudengitele tutvustamata jäävad.

Veel on lootust

Selles kontekstis ohustavad ülikoolide sõnavabadust aga palju võimsamad jõud kui mingid teemahoiatused. Nii kirjutas New Yorgi linnaülikooli professor Corey Robin: «Suurem oht lugejatele […] on kärpehullust administraator ja efektiivsust taga ajav poliitik, kes keeldub uskumast, et keeruliste tekstide õpetamine üldse mingit väärtust kannab. Ajal, kui meedia arutab hr Grasso boikotti […], pean mina kaitsma 12 tudengiga seminare säästukohti otsivate administraatorite eest lihtsalt selle pärast, et proseminarist tekkiv intiimsus, tähelepanu ja keskendumine ei kujuta endast väärtust meestele, kes mõistavad väärtust ainult numbrina Exceli tabelis. Kui ma pean valima, kas kaitsta ühte kirjandusteost solvunud tudengi ees või ühte kursust flegmaatilise raamatupidaja ees, siis valin ma iga kord tudengi – vähemalt tema mõistab et raamatul tema käes on jõud ja selle lugemise kogemusel reaalsed tagajärjed.»

Robini nägemuses on ameeriklastel vedanud, et Bechdeli teos sellist furoori tekitas – ühiskonnas, kus sellised skandaalid saavad tekkida, pole ülikoolide hääl veel täiesti maha surutud.