Oktoberfest.

FOTO: MICHAEL DALDER/REUTERS

Leidsin eile raamaturiiuli servalt kaheeurose mündi. Keegi oli ta sinna millalgi korraks pannud ja siis unustanud, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Tellijale

Kahe euro eest ei saa ju tänapäeval eriti midagi. Üks latte kohvikus maksab üle kahe euro. Kaheliitrine pudel Diseli õlut maksab üle kahe euro. Kütus Tallinnast Keilasse sõitmiseks maksab üle kahe euro. Üks päev Tallinnas üürikorteris elamist maksab 20 eurot.

Kahe euro eest saaks muide ükskõik millise Eesti digilehe kuutellimuse, aga see ei huvita kedagi. Järelikult oleme ise kõigis end tabanud reklaamihädades süüdi. Oma viga, hoiame oma kahest eurost nõmedalt kümne küünega kinni ega anna seda ajakirjanikele. Kaks haledat eurot kuus poetad rohkem teesklevale kerjusele Viru tänaval kui Priit Pulleritsule.

Kas olete mõelnud, kuidas müüa Eestis poole miljoni euro eest kuus bännerreklaami? Müüme lehe päisesse. Siis paremale veergu torni. Siis artiklite vahele. Siis artiklite sisse. Siis fotogaleriisse iga viienda foto asemele. Siis iga video algusesse. Siis iga kümne pärisartikli kohta ühe reklaamartikli. Plaan ei tule ikka täis. Miks nemad seal tänaval suudavad, aga meie ei suuda? Me oleme internetis ju peaaegu ühesuurused. Vaja on loomingulisemat lähenemist. Sünnib uus rubriik: «Tissid ja sissid».