/nginx/o/2015/09/24/4522607t1h7323.jpg)
Täna kogunevad maailma riikide, sealhulgas ka Eesti, delegatsioonid ÜRO tippkohtumisele New Yorki. Kolme päeva jooksul seatakse uued globaalsed sihid aastani 2030 ehk võetakse vastu 17 säästva arengu eesmärki, kirjutab Säästva arengu komisjoni esimees Kaja Peterson.
Need eesmärgid lähtuvad põhimõttest, et kõik meie planeedil toimuv peab võimaldama inimühiskonna jätkumist ja inimeste heaolu saavutamist nii täna kui ka tulevikus. Säästev areng eeldab, et tänased põlvkonnad on looduse suhtes säästvad ja hoolivad ning ei kahjusta enda ega tulevaste generatsioonide võimalusi kasutada loodusvarasid ja elukeskkonda.
Samas teame, et juba pikemat aega ületab inimühiskonna globaalne surve looduskeskkonnale planeedi Maa loomuliku puhverdusvõime. Inimeste surve meie koduplaneedile on muutunud niivõrd suureks, et räägitakse lausa uuest geoloogilis-ühiskondlikust ajajärgust – antropotseenist –kus inimene on muutunud valdavaks loodusjõuks. Nii vajavad enam kui seitse miljardit inimest oma elutegevuseks järjest suuremat pinda, kuid hakkama saama peab vaid ühe planeediga.
Säästva arengu eesmärkidele alla kirjutades võtavad riigid endale kohustuse oma tegevustes ja poliitikas tegutseda looduskeskkonda säästes ning majandus- ja sotsiaalsektoris jätkusuutlikult toimides. Kuigi näiteks looduslikke parameetreid arvestades on Eesti statistika globaalses vaates igati positiivne – meil jätkub rohelust, õhk ja vesi on puhtad ning jäätmekäitlus korraldatud, on meil samas ka palju mille poole püüelda, et meie riigi areng oleks teadlik ja jätkusuutlik.
Mida saab siis Eesti omalt poolt teha, et oma globaalset negatiivset mõju vähendada?
Eeskätt tuleks asuda leidma alternatiive meie fossiilsel loodusvaral ehk põlevkivil põhinevale energiale. Selleks vajame konkreetset pikaajalist tegevuskava, kuidas järk-järgult asendada põlevkivi kohalike taastuvenergia allikate ja energiaühenduste kaudu teistes riikides toodetud taastuvenergiaga. Samuti peame läbi mõtlema, milliseid töökohti pakkuda seni põlevkivisektoris töötavatele inimestele.
Teiseks on Eestil oluline panustada jõulisemalt Läänemere hea seisundi saavutamisse. Selleks tuleb anda oma panus kõigil majandussektoritel ja ka kodumajapidamistel. Riigil on tarvis senisest tõhusamalt suunata nii väetiste kui pestitsiidide kasutamist leostumistundlikel aladel, samuti pesupulbrite ja ravimite kasutamist, et vältida nende sattumist jõgedesse ja sealtkaudu merre. Muidu jäämegi tõdema, et Läänemeri, kuigi meile eluliselt vajalik, on üks enimreostunud meresid Euroopas.
Kolmandaks on Eestile tähtis, et inimesed oleksid oma isiklikust ökoloogilisest jalajäljest teadlikud ja oskaksid seda vähendada. Sama kehtib ka ettevõtete kohta. Majandussektori eesmärgiks peaks olema säästvate tarbimis- ja tootmismudelite tagamine nii, et samas säiliks hea elukeskkond. Kaubanduse globaalse iseloomu tõttu võivad näiteks meie tarbimisvajadused kahjustada inimeste elukeskkonda teisel pool maakera.
Neljandaks on väga oluline edendada tööhõivet. Ajaga kaasas käiv haridus, töö ja vääriline sissetulek on olulised faktorid, et pidurdada tööealiste väljarännet ja vältida vaesuselõksu langemist. Siin on oma roll ka infotehnoloogia sektoril, millel on uue ajastu tööelus suur potentsiaal ja Eesti kontekstis väga oluline staatus. Samas peab lähenema IT-sektorile läbimõeldult, sest tehnoloogilised uuendused ei pruugi ilmtingimata töökohtade kasvukaasa tuua, vaid võtavad kohati töökohti ka üle.
Viiendaks on vananeva rahvastiku kontekstis vaja senisest suuremat tähelepanu pöörata ka elukestvale õppele. Teemaks on ka vajadus sotsiaalsete töökohtade ja asjakohaste tehnoloogiate kasutuselevõtu järele, mis aitaks eakatel inimestel igapäevaselt eluga toime tulla, aga ka jõudumööda oma teadmiste ja oskustega panustada.
Nendes teemades saab ja peab ka Eesti kaasa rääkima nii kohalikul kui ka regionaalsel tasandil, mõjutades seekaudu ka globaalseid protsesse. Lõppkokkuvõttes hoides planeeti hoiame iseennast ja oma lapsi.