/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Minu tilk tsunamilainesse on peaaegu olematu. Mul on ükskõik, kelle konkreetne ennustus on lõpuks täpsem. Aga see, et elu ei lähe vanaviisi edasi ei Tallinna sadamas, Tallinna linnas ega mõnes erakonnas, on tõsiasi, mitte prognoos, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Teisipäeva keskpäevast peale kirjutavad kümned käed ja räägivad sajad suud Tallinna linnast, Keskerakonnast ja Edgar Savisaarest seoses korruptsioonikahtlustusega. Kõige märgilisema metafooriga on ootamatult hakkama saanud riigikogu liige Erki Savisaar. «Aktuaalses kaameras» vastas ta küsimusele «Mis saab Keskerakonnaga?» järgmiselt: «Me ei ole kunagi ilma liidrita. Me oleme mitmepealine lohe, üks raiutakse, tuleb järgmine ja elu läheb edasi.»
Arvestades isa tervislikku seisu, võtab pea maha raiumise kujund kontekstis muidugi kõhedaks. Aga sisuliselt veel ehmatavam on tema avameelne arvamus, et nüüd ongi endise juhiga lõpp ning ennustus, et asemele tuleb uus ja samasugune ja kõik jätkub endistviisi. Lapse suu või lapsesuu?
Ennustuste tsunami pääses nüüd liikuma nagu skandaalide puhul ikka. Olenevalt rikutuse astmest ja positsioonist kas poliitilisel ründeliinil või kaevikus lendavad vastandprognoosid nagu kuulid. Aga ennustamine on äärmiselt tänamatu tegevus ja kõik ennustustesse puutuv on nii praegu kui ka läbi ajaloo kirjum kui mõne kunstnikuks hakanud skisofreeniku palett.
Eestis nagu igal pool mujalgi, kus just sõda pole, tegeldakse visioonidega, milline peaks olema kodumaa 10 või 50 aasta pärast. Oh, püha lihtsameelsus! Pealinna Kadrioru kandi elanikud (ja mitte ainult nemad) tahaks sedagi teada, millal muutub sõidetavaks tänavaks kuumaastik, mis viib Eesti riigipea tööruumide juurde ja Eesti kõige esinduslikumasse kunstimuuseumi, see, mida praegu nimetatakse kokkuleppeliselt Weitzenbergi tänavaks.
Eesti endine välisminister ennustas äsja, et Eesti rahva häving on käes juba homme, sest pagulased tulevad. Tiibeti vaimne juht Dalai Laama on juba 56 aastat pagulane, aga oodatud külaline kõrgetes kodades kogu maailmas ja suurte auditooriumide ees. Dalai Laama pidi teise aastatuhande viimasel päeval omakorda rahustama üldlevinud apokalüptiliste ennustuste tõttu aru kaotanud rahvahulki terves maailmas, kinnitades, et ei nähtav ega virtuaalne ilmaruum kuku kesköösel kokku.
Paarkümmend tuhat hästi teenivat lääneriikide sovetoloogi ennustasid ka kunagi kõiksuguseid asju, pikaks ajaks ette, aga ikkagi kukkus NSV Liit nende suureks üllatuseks ootamatult kokku ja kadus ajalooareenilt.
19. augustil 1991 ei teadnud mitte üks hing, et kolm päeva hiljem on Eesti kuulutanud oma riikliku iseseisvuse taastatuks ja paar nädalat hiljem on seda otsust aktsepteerinud enam kui poolsada riiki. Nii jäigi, ehkki mäletan ka muud. 21. augusti päeval tormas mulle Toompea koridoris vastu üks toonane kuulus ajakirjanik, öine iseseisvusotsuse väljatrükk näpus ja mäekõrgune üleolek hääles, küsides, mis otsus see nüüd sihuke on. Tema ennustas, et midagi ei muutu.
Paarkümmend tuhat hästi teenivat lääneriikide sovetoloogi ennustasid ka kunagi kõiksuguseid asju, pikaks ajaks ette, aga ikkagi kukkus NSV Liit nende suureks üllatuseks ootamatult kokku ja kadus ajalooareenilt.
Akadeemik Peeter Tulviste on vahel naljaga pooleks öelnud, et tema keelaks ära nii ennustamise kui kerjamise, vähemalt Tartu linnas. Endise tegevpoliitiku puhul võtan seda kujundina, kehahoiakuna, nagu poliitikas öeldakse. Kui ennustamine ja kerjamine üldse ära kaoks, siis jääks elupilt ju hulga vaesemaks.
Me ei näeks enam Rooma, Göteborgi või Tallinna tänavatel noori suurepäraselt treenitud mehi ja naisi, kes suudavad end selliseks kerjuskringliks väänata, kas kepi najal liibates või kivina maas lamades, et tõelised vigased ja õnnetud tunduvad nendega võrreldes lihtsalt teesklejatena. Nad on nagu elavad CVd, kes ootavad, millal ometi moodsa tantsu trupimänedžerid ja teatrieksperimentaatorid neid märkavad ja palgale võtavad. Ennustustega on lood sarnased.
Mäletan hästi sedagi, kuidas tuntud horoskoobiprohvet pani kunagi ammu oma avalikku ennustusse täpse kuupäeva, millal Olümpia hotell Tallinnas kokku kukub. On, mida mäletada! Ja üldse – kui keelata ennustamine kui žanr, siis kas tõesti kaovad maa pealt ka muud suurepärased žanrid nagu romaan, haiku, ood, koalitsioonilepe, arengukava, europrojekt?
Minu tilk tsunamilainesse on peaaegu olematu. Mul on ükskõik, kelle konkreetne ennustus on lõpuks täpsem. Aga see, et elu ei lähe vanaviisi edasi ei Tallinna sadamas, Tallinna linnas ega mõnes erakonnas, on tõsiasi, mitte prognoos.
Mis puutub lohedesse, siis ilmselt pole Erki Savisaar lohelugu lõpuni lugenud. Kus on mõni lohe, seal on alati ka oma Püha Jüri, kes ta võidab.
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.