Kui seni oli riikide vahel peamine vaidlusküsimus see, kes ja millisel määral peaks osalema Euroopasse saabunud pagulaste ümberpaigutamisel, siis teisipäeval Brüsselis toimunud ministrite kohtumisel jõuti selles osas otsuseni. Nii sai eile alanud ülemkogu võimaluse liikuda arvude juurest sisuliste küsimuste arutamiseni.

Samas ei saa mööda vaadata faktist, et teisipäevasel Brüsseli kogunemisel ei jõudnud ministrid kokkuleppele, vaid otsus võeti vastu häälteenamusega. Vastu hääletas küll vähe riike, kuid konsensust ei olnud siiski võimalik leida. Otsus tuli aga teha.

Euroopa riikide ajakirjandus reageeris sellele teatava murelikkusega. On ju siiani tehtud otsuseid ühisel nõul ning see, et kokkuleppele püütakse jõuda ja ka jõutakse, on olnud üks Euroopa toimimise põhimõtetest. Kui aga pretsedent on loodud, võib tekkida kiusatus teisteski küsimustes kokkuleppimise asemel lihtsamat teed minna ning otsused häälteenamusega vastu võtta.

Ühelt poolt on seesugune muutus tööpraktikas olukorra tõsidust arvestades mõistetav: kriis tähendabki seda, et häid lahendusi ei ole, sest vastasel juhul oleks need leitud enne, kui asi kriisini jõudis. Olukorras, kus riikide jaoks suured küsimused nõuavad ühte, kuid riigisisesed poliitilised mängud teist, ei ole ministritel kerge.

Peamine sõnum, mida ülemkogult oodatakse, on see, et alustataks tööd tulevase ühtse pagulaspoliitika väljatöötamisega.

Teisalt aga on oluline, et pretsedendist ei saaks mugavat harjumust, sest arvata on, et suurte küsimuste lahendamist seisab ees veelgi. Kui ühiselt otsustamisest kaugenetakse, muutub vähem kindlamaks ka Euroopa ühtsus, see võib aga hakata murendama ka muid, näiteks julgeolekukokkuleppeid.

Kuid otsus sai tehtud ja see andis eile toimunud ülemkogule võimaluse minna sisuliste ja üldisemate küsimuste arutamiseni, et liikuda põhimõttelistes asjades ühise seisukoha poole. Peamine sõnum, mida ülemkogult oodatakse, on, et alustataks tööd tulevase ühtse pagulaspoliitika eri osadega, alates probleemidest Süürias kuni sihtriiki jõudnud pagulaste ühiskonda integreerimiseni.

Sinna vahele jääb kogu problemaatika Süüria lähiriikides asuvate põgenikelaagrite olukorrast, Türgi hakkamasaamisest riiki saabunud põgenikega, et neid ei ergutataks Euroopasse edasi liikuma, inimkaubitsejate peatamisest, sõja- ja majanduspõgenike eristamisest ja viimaste tagasisaatmise lihtsustamiseks. On ju põgenikeprobleem äärmiselt kompleksne küsimus, mis peale kõige muu on ka iga riigi jaoks ise nägu: Itaalia ja Kreeka tajuvad selle üht tahku, transiitriigid teist, sihtriigid kolmandat, ja need, keda küsimus otseselt puudutanud ei ole, neljandat, sest vastutustundlikku osalemist oodatakse ka neilt.

Nii kompleksse küsimuse lahendamine võtab aega. Oluline on, et mingid otsused said tehtud ning sealt saab liikuda edasi.