Juhtkiri: vanad halvad ajad

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Võimu surve kohalikele ajakirjanikele on samm vaba Eesti vastu

Eilses lehes meenutasid «40 kirjale» allakirjutanud neile osaks saanud repressioone. Kes kaotas töö, kellel tekkis lünk teadlasekarjääris, keda kutsuti edasiste probleemide vältimiseks vaibale. On jahmatav, kui selgub, et niisugused surveavaldused pole pelgalt minevikuvarjud totalitaarse režiimi ajast, vaid elavad edasi meie praeguses vabas demokraatlikus õigusriigis.

Olukorda, kus maakonnalehtede ajakirjanikud tunnistavad, et kohalik võim üritab neile ühel või teisel viisil päitseid pähe panna, tuleb lugeda kõike muud kui normaalseks. Selliseid signaale, nagu pressinõukogu esimees Sulev Valner eile esitas – maavanem vihjas vajadusele tagandada kohaliku lehe peatoimetaja –, tulebki käsitleda laiema avalikkuse ees.

Sest niisugused surveavaldused ründavad meie põhiõigusi ja ühes sellega ka vaba Eesti riiki.
Ajakirjandusvabaduse seisukohalt kuuluvad väiksemates kohtades töötavad ajakirjanikud riskirühma. Väikelinnas või vallas on inimesed omavahel seotud: ajakirjaniku lapsed käivad sealsamas koolis, tema lähisugulased tööl, tegutsevad ettevõtjatena jne.

Niisugustes tingimustes võib ajakirjanike eneseregulatsioonist välise surve tulemusel kergesti saada enesetsensuur, mis pärsib vaba teabe levikut. Just seetõttu vajavad nende õigused ja vabadused kogu ühiskonna erilist tähelepanu ja kaitset.

Mõnikord ajakirjandus eksib ja peab oma eksimuste eest ka vastutama – kaebuste menetlemiseks ongi loodud laiapõhjaline organ, pressinõukogu. Sellest hoolimata on mõned kõrged poliitikud ja ametnikud ajakirjanduse kujutamisel ja ajakirjanikega suhtlemisel hakanud eelistama tahtlikult mustavat tooni, mis kindlasti ei kuulu demokraatlikku ühiskonda.

Ajakirjandusvabaduse üle Eestis pole viimastel aastatel olnud põhjust eriti nuriseda, kuid see ei tähenda, et võiksime ses osas valvsuse kaotada. Kui vaadata maailma ajakirjandusvabaduse kaarti, näiteks Freedom House’i üllitatavat, näeme, et aladel, mis asuvad kunagise raudse eesriide taga, pole asjalood ses osas pehmelt öeldes kiita.

Näiteks on vaatlejad täheldanud Ukraina riigipea Viktor Janukovitši soovi saada riigis (suurem) kontroll meedia üle. Kuid samas tõdetakse ka, et riigi pööramine sellisele rajale, nagu mõnes idapoolses riigis, pole enam päriselt võimalik.

Vabadused on viimaste aastatega juba juurdunud. Eks tõesta seda ju asjaolugi, et sellistest kahtlustest avalikult räägitakse.

Rääkida tuleb. Ning suhtuda täie tõsidusega meilgi, sest demokraatlikud väärtused ei püsi iseenesest ja iseenesestmõistetavana. Ega ilmaasjata öelda, et vabaduse eest tuleb võidelda iga päev.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles