Juhtkiri: sõnumid ENSVst

Foto: Urmas Nemvalts

Haritlaste pöördumine sõnastas ühise taotluse

Täna möödub 30 aastat sellest, kui 40 Eesti haritlase jaoks muutus toonases Eesti NSVs valitsev venestamispoliitika nii talumatuks, et äng väljapääsu otsides ühispöördumise vormi võttis.

Meeleheitest sündinud pöördumine, «40 kiri», nagu seda nimetama hakati, kandis sõnumit: me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele ja päritolu pärast.

Kuid laiemalt tähendas kiri püüdu teha võimatut – jõuda dialoogini ühiskonnas ainuinstitutsionaalselt protsesse suunava võimuga, püüdu kõneleda demokraatiast seal, kus rahvale kuuluv võim oli iseenda karikatuuriks muutunud. Kirjade järgi kuulus rahvale kõik – maa, vara, kunst, võim –, tegelikult mitte ükski neist, ja võim veel kõige vähem.

Kui lugeda «40 kirja» täna, hoopis teises ühiskonnas ja hoopis teise pilguga, hämmastab ometi selle sõnumi ajatus. Ehkki toona kirja panduna, teadmisega, et dialoogikatsele vastatakse tagakiusamise ja ehk veelgi vaenulikuma vaikimisega, on igal pöördumise lausel oma, sinna 1980. aastal talletatud sisu, selles pöördumisest kajavas vaimses ellujäämispüüdes sisaldub ka midagi universaalset ja ajatut.

Kuid selles on ka teisi, tänapäevas teise varjundi saavaid taotlusi. Soov, et rahvusrühmade vahel poleks vihkamist, vaid mõistmine, ja et keegi ei tunneks oma rahvustundeid ja kultuuri ohustatuna, kõlab väga tänapäevasena mitte üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa jaoks. Kui rahvus- ja kultuurirühmad ei suuda jõuda dialoogini, ei saa sellest mitte üksnes nende, vaid kogu ühiskonna probleem.

Kiri oli suur läbikukkumine – ja veel suurem õnnestumine. «Avalik kiri Eesti NSVst» – sellist pealkirja pöördumine kandis – ei leidnud loomulikult avaldamist üheski Nõukogude väljaandes, kuhu see läkitati. Selle väljapeetud toon ja läbimõeldud sisu ei andnud küll otsest põhjust väga tõsisteks süüdistusteks, kuid loomulikult ei murdnud see ka võimu vaikimise müüri.

Kuid see murdis midagi muud. Käest kätte ja kõige kiuste ka läände ning sealsesse meediasse levinud kiri sõnastas selle, mida küll usuti, kuid mis nõukoguliku reaalsuse surve all ja programmilise venestamise tulemusena ometi hägusamaks muutumas oli. See sõnastas kõiki painanud vastuolu propaganda ja tegelikkuse vahel. Eesti haritlased andsid «40 kirjaga» tagasi taotluse säilitada oma keelt ja kultuuri.

Haritlaste kiri sõnastas lootuse, et kõik ei ole veel kadunud. Edasine oli juba aja küsimus.