Rein Veidemann: pihtimuslikke arutlusi Jaan Kaplinskiga

Jaan Kaplinski Foto: Sille Annuk

Lähiajaloos märgilise tähendusega «40 kirja» idee algatajaks ja esmakirjutajaks oli Jaan Kaplinski. Eesti kirjanik, kelle juba 1996. aastal oli nobelist Czesław Miłosz esitanud Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks ja kes seda täna võiks olla veelgi enesestmõistetavamalt.

Kui Postimees tegi mulle austava ülesande «40 kirja» 30. aastapäevaga seoses usutleda Kaplinskit, ei valinud ma teadlikult küsimuse-vastuse raami, vaid otsustasin pihtida omi seisukohti kirjanikule, kelle loomingust ma mõndagi olen kirjutanud, oodates temalt kaasamõtlemist või kommentaari. Siin see nüüd ongi.

Rein Veidemann (RV): Selle kirja puhul ehmatab mind mitte ainult kirjas sisalduvate teemade aktuaalsus, vaid olukorra enda n-ö tagasitulek. Erinevalt Nõukogude totalitaarsest süsteemist elame küll demokraatlikus riigis, kus valitsejad peaksid kuulda võtma ka vähemuste häält, aga ometi on jõutud seisu, kus tundlikud, ühiskonnas ohtlikke arenguid aimavad inimesed tahaksid taas ühineda kirjas valitsejatele.

Nii on Eestis viimastel aastatel ju ka tehtud. Olin nende intellektuaalide hulgas, kes 2007. aasta kevadel püüdis valitsusele mõista anda tagajärgedest, mis kaasnevad «Leinava sõduri» monumendi kõrvaldamisega Tõnismäelt, aga ka nende sadade loomeinimeste seas, kes kirjutasid alla 2009. aastal ristisamba rajamise vastu Vabaduse väljakul.

Ei võetud kuulda «40 kirja». Kõik tänasedki kirjalikud meeleavaldused on tühja jooksnud. Oskad sa seda kommenteerida?

Jaan Kaplinski (JK): Olen sellest ju ka kuskil kirjutanud, vist isegi Dagens Nyheteris ilmus artiklike, kus võrdlen endist nõuka-elu naiste eluga haaremis, kus nad olid valve all, ent kus neid peeti väärtuslikuks. Nüüdne elu on natuke nagu bordell, kus peame end müüma, tulles rohkem või vähem vastu ostjate soovidele. Seda peavad isegi paljud vaimuinimesed loomulikuks ja paljud seavad end selle järgi, pakkudes ostjatele minevat kaupa, ennekõike siis moeasju, muidugi seksi, horror’it jms.

Ma ei saa sellega kaasa minna. Olen loomult konfutsiaan, mul on vaimuinimese ülesannetest teised arusaamad. Nõukaajal olime olulised, meie ütlemisi jälgiti, isegi kardeti, tsenseeriti. Nüüd võime öelda mis tahes, sellel pole peaaegu mingit mõju. Koer haugub, karavan läheb edasi. Ka siis, kui ees on kuristik... Ma olen ju töötanud ökoloogia vallas mõned aastad.

RV: Kui vaatan kirja sisse, siis jah, venestamist meil enam pole. On aga inglistamine. Kuhugi pole kadunud «eestlaste ja venelaste ebakindlus, osalt isegi hirm oma identiteedi pärast», hirm, mis sünnitab irratsionaalsust, sageli otseselt agressiivset käitumist, nagu kirjas sedastatakse.

Kolmkümmend aastat tagasi arvati eestlaste ebakindluse ühe allikana «ülepingutatud ja oskamatut propagandakampaaniat vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades». Kas see, kuidas eesti keelt kohalikele venelastele peale surutakse, on sametisem, pehmem, oskajalikum?

Ma ei räägi riigikeelest, ma räägin silmakirjalikkusest, kuhu oleme jõudnud. Venelastelt nõuab riik vene-eesti kakskeelsust, riigi enda orientatsioon on eesti-inglise kakskeelsus. Eesti lingua franca on inglise keel. Kas meie tulevik on poolkeelsus ja – Uku Masingu keele ja meele sõltuvussuhet silmas pidades – poolemeelsus?

JK: Olen kaotanud usu sellesse eestlusse, sellesse eesti keelde ja kultuuri, mida meie riigis otsekui kaitstakse ja arendatakse. Mulle ei meeldi eriti ühelt poolt see Sinimägede ja metsavendade stiilis rahvuslus, teiselt poolt püüd eesti keelt ja meelt hoolega euro-ameerika liistule tõmmata. Ning nende kahe suuna kummaline sümbioos meie «ühiskondlikus teadvuses».

Vene keele ülemvõim ei viinud nii tõsiste muutusteni eesti keele struktuuris kui nüüdne euro-ameerika mõju. Muutub isegi grammatika, omapärane (ka vene ja läti keeles oletatavasti soomeugri mõjuline) kaudsihitis asendub otsesihitisega. Me ei anna enam inimesele nõu, me nõustame teda; ei anna raha, rahastame; ei anna teada, teavitame... Jah, ma ei leia kuidagiviisi, et vene koolide sunniviisiline eestistamine aitaks kaasa eesti keele ja kultuuri säilimisele.

RV: Kui kaunilt see kõlab «40 kirjas»: «Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele ja päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.»

See «ühtsus mitmekesisuses» on ju Euroopa Liidu deviis! Ja ometi, kõik märgid näitavad, et liigutakse uue rahvusliku enesekesksuse, enesesse sulgumise ajastu suunas.

Viimati karjatas Angela Merkel, et integratsioon Saksamaal, kus mittesakslasi pole kümmetki protsenti rahvastikust, on läbi kukkunud. Mis siis rääkida Eestist, kus elab sada tuhat naaberriigi kodanikku ja rahvastikust enam kui veerand on slaavlased. Kas meie praegused rahvusriigi retseptid peavad vastu võimalikes kriisides?

JK: Eesti rahvusriiklus on kahtlane, see on sageli rohkem poliitiline loosung kui tegelikkus. Tegelikkuses, nagu keele muutused-muutmised näitavad, loome me mingit uut euro-ameerika riiki, võttes nii kultuuris kui majanduses eeskujuks lihtsustatud Põhja-Ameerika mudeli. Ning tulemus pole ilmselt Põhja-, vaid Lõuna-Ameerika, kus rikkad elavad oma elu oma turvatud getodes ja vaesed oma elu. Kummalgi pole rahvuskultuuriga enam palju tegemist.

Ja kultuuri mõistetakse enamasti laadakultuurina, igasugu festivalide, summerite, pidude reana, kus on koos palju inimesi. Seda, et kultuur võib olla ka üksiku, isegi üksildase inimese vaimus sündiv mõte, teos, kujutlus, kultuuri juhtijad ei mõista.

RV: Mind valdab kirjutaja, sõnavõtjana aeg-ajalt tunne, mida sõnastas Martin Heidegger 1934. aasta intervjuus Spiegelile. Nähes, kuidas kriitiline mõtlemine hajub, arvas Heidegger nägevat oma ülesannet veel vaid valmistumises jumala ilmumiseks või jumala eemalolekuks selles allakäigus, «et me jämedalt üteldes mitte ei «kärvaks», vaid et kui me alla käime, siis käime alla eemaloleva jumala ees» (Spiegeli kõnelus Martin Heideggeriga, Akadeemia 1992, nr 5, lk 947, 959 jj).

Ma tean, et jumala-raamistik sinu mõtteväljale ei sobi. Ometi olen leidnud su loomingust samasugust lootust (Heideggeri sõnul) «ühe teise mõtlemise» võimalikkusele või koguni vaikusele, selleks et sõnal ja kirjal saaks olla inimese jaoks veel mingit tähendust. Kas nii?

JK: Ma ei pea üldse lugu Heideg­gerist. Kas või ühe pisidetaili pärast. Kui tema sõber Jaspers (kui ma õieti mäletan) küsis, kuidas Heidegger saab ometi hinnata Hitlerit, kes on niisugune labane sell (minu vabas ümberütlemises), vastas Heidegger, et aga vaadatagu, kui ilusad käed Hitleril on. No mida oodata selliselt filosoofilt! Ning Spengleri või Heideggeri moodi allakäigu-apostel ma ka pole.

Lugesin läbi paari aasta vallakohtu protokollid oma vanaisa sünnivallast. Ning sain aru, et tollal polnud inimesed põrmugi ausamad ja paremad, ning elu polnud parem midagi.

Kaklused, solvangud, kana-, metsa-, rahavargused olid igapäevased asjad. Kuigi näiteks orbude eest hoolitsemine oli endastmõistetav. Solidaarsust oli rohkem kui tänapäeval. Mis ei tähenda, et ei peaks püüdma midagi teha, et selliseid kaklusi ja vargusi oleks vähem, et oleks rohkem austust, mõistmist, kultuuri... Eks me seda ju püüa teha ka, kuigi sageli eksides, naiivselt, poolikult. Aga ut desint vires, tamen est laudanda voluntas.

RV: Ega ma mõelnudki sind Heideg­geri või Spengleri liistule meelitada. Ja küllap on sul õigus, et mingit allakäiku polegi. Et alati on olnud midagi, mis on olnud parem või halvem minevikus olnust. Mistõttu ka see, sinu öeldud Ovidiuse mõttetera, sobiks õigustama/kroonima iga vaimuinimese püüdlusi: kuigi puudub jõud, on (vähemalt) tahtmine siiski kiiduväärt.