Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/08/1420782t1haf47.jpg)
/nginx/o/2015/09/18/4504661t1hedb4.jpg)
Põllumeeste korraldatud traktorite paraad tõstatas taas valusalt Eesti põllumajanduse kehva konkurentsivõime küsimuse. Kuigi näiliselt on laudad kõrgtehnoloogilised ja traktorid võimsad, pole ikka veel suudetud investeerida sellesse, mis aitaks kriisiaja üle elada.
Ja kriise on põllumajanduses ju pidevalt – piisab vaid ebasobivast ilmast, et kitsas käes oleks. Rääkimata siis haigustest või rahvusvahelistest kriisidest nagu Venemaa sanktsioonid.
Kümme aastat on Euroopa Liidust raha voolanud, aga endiselt on meie konkurentsivõime ja innovatsioonitase madal. On arusaadav, et ka Eesti põllumehed, kes toodavad väga kvaliteetset toorainet, tahavad tegutseda suurel maailmaturul, aga kui toodangu väärtustamiseks vajalike tootmisliinide soetamise asemel üha uusi traktoreid ostetakse, siis tekib paratamatult küsimus, kui kaua suudab maksumaksja seda kõike üleval pidada.