Kaarel Tarand: teeme iga päev riigi poliitilisele juhtkonnale suurt allahindlust

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Kodanike nõudlikkus riigivõimu harude tegevuse ning avalike teenuste kvaliteedi suhtes kõigub suures ulatuses. Kui kuskil läheb maja põlema või on vaja liiklusõnnetusse sattunud inimest autovrakist välja lõigata, eeldame, et päästeametnikud ja meedikud on tööks valmis ja teevad selle kiiresti ja kvaliteetselt ära, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand.

Terve süsteem läheks päevapealt reformimisele, kui näiteks tuleõnnetuse korral teataks ameti pressiesindaja, et kahjuks ei olnud me tule puhkemise stsenaariumiga arvestanud ning valmistusime kiivreid ja mundrite vasknööpe poleerides hoopis pritsumeeste päeva paraadiks.

Riigi poliitilisele juhtkonnale ja ametnikest keskaparaadile teeme aga iga päev suurt allahindlust. Sellele osutas parlamendi istungjärku avades ka president Ilves, kui manitses: «Me ei tohi lohiseda sündmustel jalus: haridus, riigireform, seakatk ja sõjapõgenike vastuvõtmine kolmandatest riikidest – kõigi nende teemadega tulnuks ja saanuks tegelda ammu enne seda, kui kriis käes. Ent mingil põhjusel tabavad need hädad Eestit peaaegu alati ootamatult.»

President jäi avalduses väga tagasihoidlikuks. Teemasid ja küsimusi, millele avalikul võimul vastuseid pole, võinuks ta üles lugeda järgmise hommikuni. Meenutagem kas või, millise innuga sööstsid valitsuse liikmed Eesti kagunurga kontrolljoonele võsa lõikama ja piiriaeda rajama pärast seda, kui seal leidis aset intsident julgeoleku alal.

Moodsa maailma probleemid

Euroopa ida- ja lõunaosas toimuv ei anna märkimisväärset alust usuks, et piirdeaed võiks pidurdada ka massirännet Eestisse, ning seda eriti juhul, kui tore ja kulukas aed ulatusliku mehitatud valveta jäetakse.

Tõenäolisim seletus vastuste puudumisele on see, et pole esitatud küsimusigi. Globaliseerumise tagajärgedest ning riskiühiskonna sünnist on juba ammu saadaval ka eestikeelset kirjandust (Ulrich Becki «Riskiühiskond» ilmus 2005) ja neid asju õpetatakse ülikoolis. Fakt, et moodsa maailma probleemid ei tunne riigipiire, pole kellelegi saladus ja klišeena kasutavad seda tõdemust oma kõnedes ka riigimehed.

Aga kui nii, siis miks meil endiselt puudub mehhanism, mis annaks piiriüleste probleemide tekkel kohe ka adekvaatseid reaktsioone? Mis on häda me juhtimissüsteemil, et ametkondlikel e-riiulitel pole valmis analüüse ja rakendatavaid tegevusplaane igaks võimatuna näivaks juhuks, kui nõuda vaid miinimumi?

Eesti riigi okupatsioonijärgne ülesehitustöö algas ajal, mil sõjajärgne niinimetatud heaoluriik oli Euroopas pisut hätta sattunud ning tuleviku­stsenaariumid näitasid, et reformideta ja avalikku sfääri kokku tõmbamata ei pruugita pikemalt hakkama saada. Erilise innuga haaras «õhukese riigi» ideest kinni Reformierakond ja peaminister Ansip kuulutas 2006. aastal selle lausa eesmärgiks omaette.

Kuhu kaob raha?

Selles poleks midagi valet eeldusel, et ettevõtlusest üle võetud mõiste sisuks on teha kõike, mida tehakse, lihtsalt arukalt, tõhusalt, otstarbekalt, otseteid pidi ja mõttetute bürokraatlike takistusteta. Eestis sisustati «õhuke riik» aga hoopis arusaamaga, et see tähendab valitsuse samm-sammulist loobumist vastutusest avalike teenuste pakkumisel ning väärikal finantseerimisel, kuid samas isikulises ja rahalises mõttes ise kõhnenemata.

Liberaal võib põhimõtteliselt nõustuda seisukohaga, et mida vähem riiki, seda parem. Aga sel juhul: kuhu kaob raha? OECD andmetel kulutab Eesti valitsussektor tõesti pisut vähem kui rikastes riikides üldiselt kombeks, sarnanedes kulutuste tasemelt (38,9 protsenti SKTst aastal 2013) pigem USA ja Venemaaga, aga mitte Prantsusmaa või Põhjamaadega, kus valitsus jagab ümber kaugelt üle poole rahvuslikust rikkusest. Siiski on umbes 40 protsenti küllaldane tase, et selle eest eeldada midagi natuke enamat kui «jalus lohisemine».

Tõe teadmise asemel peaks valitsusel igal tegevusalal olema ette näidata valmisolek vähemasti kolme arengustsenaariumi käivitumiseks. Või mis käivitumiseks, meie elujärge lähikümnenditel peamiselt mõjutavad protsessid on hoogu kogunud samuti juba aastakümneid.

Järgmine üllatus

Tänavune juuli võis ju Eestis olla meeldivalt jahe, kuid globaalselt löödi järjekordselt kõigi aegade kuumarekordeid. Kuna kuum jäi Eesti piiride taha, siis valitsuse meelest võib Eesti vintskelt jätkata põlevkivi kaevandamist ja põletamist, taotleda selleks rikkamatelt toetusi, erandeid ja mõistmist. Sest põlevkivi on kord juba retooriliselt rahvuslikuks rikkuseks kuulutatud.

Ja nii pole midagi imestada, et detsembris ÜRO kliimamuutuste tippkohtumisel Pariisis langetatavad otsused Eestit järgmise ebameeldiva üllatusena tabavad. Jälle pole me millekski valmis, jälle tõusevad lennuvõimetud ministrid kotkastena võitlusse üleilmse kurjuse ja mõistmatusega. Et mõne aja pärast kapituleeruda, tihkuda terake nutta maailma ebaõigluse pärast ja vanas vaimus jätkata.

Thomas Hobbesi meelest oli inimkonna loomuliku oleku ehk «kõigi sõja kõikide vastu» lõpetamiseks ainus vahend riik kui absoluutne võim, aga mitte valitsus kui uinuv maim, kelle läheduses peab kodanik kikivarvul kõndima (et lapsukesel ikka ainult kaunid unenäod oleksid) ja igast teenitud eurost talle 40 senti padja alla hambarahaks panema, vastutasu lootmata.