Makske mu auto kinni!

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Talve
Tanel Talve Foto: Andrus Peegel

Kes oleks nõus olema igal aastal sama jama eest nädal aega kogu eesti rahva süljetops? Nii 12 aastat järjest, ilma et ta vaevuks mõtlema, äkki peaks oma käitumises tulevikus midagi muutma? Selline inimene on riigikogu liige.

Kuluhüvitised ja uhkete autode liisimine on iga-aastane kohustuslik sõimuteema, millele lõppu ei paista. Ilmselt lähevad järgmisedki tosin aastat samal rajal kindlalt edasi – sõimu ja ebaveenvate selgitustega.

Peab see ikka üks võimas hüve olema, mille eest poliitikud end rahval kiruda lasevad. Tunnistagem, ükspuha, kust kandist asjale otsa vaadata, parlamendi toonase esimehe Toomas Savi poolt 2003. aastal ainuisikuliselt vastu võetud süsteem, kus kuluhüvitisena sai esitada ka autoliisingut, on seaduslikkuse kattevarju saanud korruptiivne süsteem. Nurisünnitis, mida võimul olevad rahvaesindajad oma valijate tormilisest meelepahast hoolimata parandama ei vaevu. Ärge käige minu tegude, vaid sõnade järgi!

EKRE ettepanek kuluhüvitised kaotada mõjub siin vaid poliitilise punktivõidu püüdmisena, sest tegelikult ei muutu midagi seni, kuni parlamendis ei teki siin ühist tahet.

Miks peab maksumaksja tasuma riigikogulase auto liisingumakset? Mis kasu on sellest ühiskonnale? Kas ainuüksi poliitikute kütusearvete hüvitamisest tõesti ei piisa? Küsimusi jätkub.

Oma isikliku auto – ja seda iga poliitiku istumise all olev masin paraku reaalselt on – võiks iga mats ikka ise kinni maksta. Olgu ta suvaline Tamme Sass kuskilt Eestimaa otsast või Harjumaa väikekülast parlamenti jõudnud vaeste õiguste eest võitlev Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Tanel Talve (39).

Kui aga Anija valla Voose küla noorpoliitik hakkab 60 000-eurose Dodge RAMi liisimist põhjendama maal valitsevate kehvade teeoludega, siis on see nurgas häbenemist väärt demagoogia.

Esiteks viib Voosele rahuldavas korras asfalttee. Teiseks valitsevad samasugused teeolud enamikus Eesti külades, kuhu iganes Talve oma «ameeriklasega» jõuda ka ei plaaniks. Ja kolmandaks, lõviosa mehe koduteest moodustab Eesti moodsaim neljarajaline Tallinna–Tartu maantee.

Talve on ilmekas näide Toompeale jõudnud inimese arusaamade kiirest muutumisest. Poliitikutee alguses lubas ta asutada isikliku fondi, kuhu makstav igakuine kümnendik tema töötasust läheks hiljem jagamisele vähemkindlustatutele. Fondist pole enam kuulda olnud, küll aga teame, et Talve kasseerib iga kuu maksumaksja taskust 500 eurot oma edeva maasturi liisingumakseteks. Süsteem on sellised võimalused loonud – põhjendusena on see õige, kuid viletsa süsteemi võimaluste igakülgne ärakasutamine ei ole kindlasti kiiduväärt tegevus.

Talve ei ole muidugi ainus, kes Toompeale jõudes on totaalselt meelt muutnud. Parlamendihoones hõljub justkui mingi uimastav atmosfäär, mis ajab poliitikuid endale maksumaksja arvelt liisima uhkeid BMWsid, Mercedeseid, Volvosid, Grand Cherokeesid jms.

Tänu taevale, on teistsuguseidki näiteid. Näiteks Liina Kersna, kes oma Lexuse liisingut riigikogu palgast maksab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles