Klass

FOTO: SCANPIX

Spordimehi ei peeta just vaimuhiiglasteks. Ometi olen mitmelgi korral tabanud meie tipptegijate jutust kuldseid tõeteri ja elutarku mõtteid, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Septembri esimese pühapäeva hommikul jälgisin huviga Anu Välba intervjuud Kristina Šmigun-Vähiga. Mulle meeldis väga Kristina soovitus oma kooliteed alustanud tütrele: kõike, mida elus tuleb teha, tee naudingu ja rõõmuga! Süües naudi ja tunne maitseid, hommikul kõnni kooli poole rahulikult ja naudinguga. Olümpiavõitja tudeerib praegu Tartu ülikoolis majandust ja oskab ka oma õpinguid nautida.

«Tahan oma elus kõige rohkem teha seda, mida armastan,» sõnas Kristina, silmis rõõmusädemed. Noore naise olekust õhkus rahulolu oma elu, pere ja iseendaga. Ta tunnistas, et maailma naissuusatajate tegevus ei paku enam pinget, tema elus on uued tuuled ja talle meeldib teha kõike muud.

Ainult Kristina ise teab, milliste katsumuste ja pingutuste hinnaga on ta jõudnud rahuloluni iseendaga. Vähestel õnnestub seda üldse saavutada. Ja mitte ainult tippsportlaste seas, vaid üleüldse: me ei oska olla rahul iseendaga, rääkimata abikaasast, lastest.

«Hakkab pihta,» mõtlesin kurvastades, kui juba teisel nädalal nägin, kuidas minu kõige väiksemal sõbral on vaimustus kadumas.

Võib-olla peakski meie kooliprogrammidesse panema nautimise õpetuse (ja hiljem korraldama kursuse ka edasijõudnutele), kuna mornide põhjamaalastena jääme sellega jänni. Suvepäikesega isegi tundub, et oskame elust mõnu tunda, aasta-aastalt üha enam. Aga kui sügistuuled puhumas, muutume taas liiga asjalikuks ja meel läheb morniks. Meid valdab taas mure ja muretsemegi kõige pärast, nagu eestlastele kombeks. Muretseme ju ka lapsi.

«Enne kui lapse muretsed, muretsed juba ette, et nüüd jätkub muret kohe 20 aastaks,» aasis Rein Taagepera ühes oma arvamusloos ja lisas, et nemad abikaasa Marega hoopis rõõmutsesid lapsi juurde. Rõõmutseda sai aga, kui mõne arvates pidanuks muretsema, ikka rõõmulihaseid arendades.

Seega võiks selles nautimise õpetuse tunnis teha harjutusi rõõmulihastele, et need juba nooremal generatsioonil ei känguks. Alustada tuleks kohe esimesest klassist, sest enamasti läheb laps kooli ikka veel naudingu ja rõõmuga. Aga tema tundmused võivad muutuda kiiresti.

Kooliorjus

«Hakkab pihta,» mõtlesin kurvastades, kui juba teisel nädalal nägin, kuidas minu kõige väiksemal sõbral on vaimustus kadumas. Veel esimesel koolipäeval oli ta õhinaga hõisanud, et ootab ühtviisi kooli ja esimest jalkatrenni. Jalgpall tekitab ohoo-efekti siiani, esimesel treeningul vaatas mängumehed üle Mart Poom isiklikult ja paistab, et poisil läheb hästi. Vähemasti enda meelest on ta parim.

Aga koolis on juba esimene mure – iga päev on eesti keele tund. Suvelõpus seitsmeseks saanud poisil ei lähe lugemine veel nii ludinal nagu mõnel küpsemal klassiõel. Paistab, et lugemine pole parim sõber paljudel klassivendadelgi. Eks näita tüdrukute-poiste erinevust ju uuringudki.

Ehkki õpetaja kiidab ja ütleb, et poiss on tubli, kripeldab ühe mehe hinges ju ikkagi, kui tüdrukud on sinust kohe alguses paremad.

«Avastus» oli seegi, et koolis tuleb nüüd käia kaksteist aastat järjest ja niisama koju puhkama jääda, nagu võis vahel lasteaiast, enam ei saa.

«Hakkabki nüüd lapsel kooliorjus pihta,» ütlesid vanavanemad kahetsedes, kui ma peaaegu pool sajandit (!) tagasi koolipinki istusin. Nende koolikogemus pärines tsaariajast, kui õppida tuli vene keeles, ja võib-olla tundus see tõesti takkajärgi orjusena. Kuid sellest hoolimata pidasid nad haridust ja õppimist väga tähtsaks. Koguni niivõrd, et vanaisa andis minu ülikooliõpingute ajal mulle igal kuul taskuraha. Ja hiljem, kui ma ülikooli järel juba koolis õpetajana töötasin, rääkis vanaisa sellest oma tuttavatele suure uhkusega ja tundis alati huvi, kuidas ma nende marakrattidega küll hakkama saan.

Aga mida siis soovitada noorele sõbrale, et tema koolivaimustus taas kasvama hakkaks? Ega muud oskagi öelda, kui et harjutada, harjutada, harjutada. Nagu jalkatrenniski. Kuni saad meistriks. Ja kui kohe ei tule terve rehkendus välja, tasub rõõmu tunda poolega mahasaamisest. Suurte ja elutarkadena peame ka ise seda veel õppima. Olgu see siis esimesi teemasid meie nautimise õpetuse tunnis.