Jüri Adams.

FOTO: Riigikogu kantselei

Enne Teist maailmasõda selliseid kuluhüvitisi, nagu praegu Eesti riigikogus kehtivad, ei tuntud, kirjutab vabaerakondlasest parlamendisaadik ja endine vastupanuvõitleja Jüri Adams.

Oli võimalik, et kui rahvaesindaja saadeti riigikogu kui terviku esindajana komandeeringusse, siis võis riigikogu juhatus talle kompenseerida selle kulud. Kuna sel ajal olid riigiraudteed, oli riigikogu liikmel õigus tasuta sõita oma kodukoha kõige lähemast raudteejaamast Tallinna ja tagasi. Väljaspool Tallinna elanud riigikogu liikmetele maksti lisaks palgale korteriraha.

Praegused kuluhüvitised on arenenud välja viimase ülemnõukogu praktikast. Nimelt oli ülemnõukogul oma eraldiseisev autobaas liikmete sõidutamiseks ja maksti välja mitmesuguseid kulukviitungeid.

Praegused kuluhüvitised on arenenud välja viimase ülemnõukogu praktikast.

VI riigikogu ajal, kui Eestis algas massiline autostumine ja enamik riigikogu liikmeid ostsid ka auto, oli mõistlik, et eraldi autobaas likvideeriti. Selle asemel hakati riigikogu liimetele kinni maksma autokütust (ülempiiriks oli algul vist 200 krooni eest kuus). Järgmistel riigikogu koosseisudel see summa kasvas ja tekkis juurde uusi võimalike kululiike.

Otsustav pööre sündis 2003. aastal märtsis riigikogu uue koosseisu valimiste päeva õhtul, kui riigikogu vana koosseisu esimees Toomas Savi pidas juhatuse koosoleku. Savi oli koosoleku ainuke osavõtja ja kinnitas seal uue kuluhüvitiste otsuse. Selles oli esimest korda kirjas, et tulevikus hakatakse kuluhüvitisena käsitlema ka liisinguauto makset.

Formaalseks õigustuseks paistis olevat niisuguse enneolematu põhimõtte omaksvõtmine, et riigikogu liikmele tuleb tagada tasuta sõit ükskõik millisesse kohta Eestis, kuhu ta peab vajalikuks oma töö ettekäändel sõita.

Algselt on olnud arusaam, et riigikogu liikme palk peab just selle pärast olema üsna suur, et selles töös on möödapääsmatult vaja teha tööga seotud rahalisi kulutusi.

Järgmistel aastatel kasvasid kuluhüvitiste liigid ja kogusuurus üsna kiiresti. Seda hakkas tähele panema ka ajakirjandus ja kujunes välja terve rida skandaale. Pärast majanduslangust on kuluhüvitiste maht ja kasutamine muutunud veidi tagasihoidlikumaks, kuid põhimõtteliselt on 2003. aastast alanud kord jäänud püsima.

Sellega on riigikogu liikmele makstava palga teooria teisenenud. Algselt on olnud arusaam, et riigikogu liikme palk peab just selle pärast olema üsna suur, et selles töös on möödapääsmatult vaja teha tööga seotud rahalisi kulutusi. Praeguseks on kujunenud välja arusaam, et kogu riigikogu liikme palk peab minema riigikogu liikmele kättesaadavaks töötasuks ja tööga seotud kulud tuleb riigil tasuda palgale lisaks.

Elukogemus näitab, et kui kellelegi kuskil on kehtestatud mingisugused rahalised väljamaksed, siis on nende maksete vähendamine vist peaaegu võimatu. Erandiks võiks olla olukord, kui seda nõuavad näiteks kohtuotsused või kui riiki on tabanud selline majanduskriis, kus kõik peavad loobuma osast oma sissetulekutest.