Vahur Kersna: unustage lendavad tordid, räägime asjast

Vahur Kersna. Foto: Ülo Josing

Möödunud nädalal helistas mulle mitu päeva järjest üks nimetuks jääda soovinud Lõuna- Eesti proua. Ja hakkas otsast peale: «Kersna, olin varem teie austaja, aga miks te pidite selle tordiga niimoodi...,» kirjutab ajakirjanik Vahur Kersna.

Kannatlikult endise fänni hala kuulates mõtlesin, et kui paljudel inimestel tegelikult oma päris elu ei olegi. Kuidas sihuke asi võib kellegi jaoks olla nii oluline, et nädal otsa ei anna asu?

Mäletate Eino Baskini ja Jüri Järveti klassikalist sketši professorist, kelle juurde tuli üliõpilane Kelle? Loo moraal seisnes selles, et nalja ei ole võimalik seletada. Ühed mõistavad, teised ei. Sa võid ennast kringliks keerata, aga – nalja ei saa seletada.

Nüüd ma küll natukene proovin seda, kuna võtmes tort-näkku episood nädalataguse «Ringvaate» finaalis ei olnud päriselt asi iseeneses, nali nalja pärast. Tegemist oli külmavereliselt planeeritud provokatsiooniga. Mitte küll nii meeleheitlikuga kui Evelin Ilvese kindaheide augustiöös, kuid samamoodi kindla peale minekuga. Sellised asjad nimelt ei saa jääda tähelepanuta. Aga tähelepanu pälvides eksisteerib võimalus lajatada lauale ka sinu jaoks oluline sõnum.

Ellujäämise huvides on meie tähelepanul aegade algusest olnud omadus keskenduda kiiresti liikuvatele värvilistele objektidele.

Evelini suudlus virutas pikselöögina pilbasteks presidendipaari vinduva abielu ümber tiirlevad kuulujutud. Meie jaoks kaasnes tordilennuga lootus panna vähemalt osa inimesi mõtisklema sellest, millised asjad meie elus ja meediaruumis vääriksid rohkem ning millised ehk mõnevõrra vähem tähelepanu.

Tartu Tähtvere Avatud Naistekeskuse juhti Pille Rivesit intervjueerides uskusin vaatajatele korda minevat, et igal aastal murrab Eestis end vägivaldsest lähisuhtest abi järele poolteist tuhat naist. Reeglina tehakse seda viimases hädas, keskmiselt pärast 5 aastat kestnud peksmisi, alandusi ning manipulatsioone. Mis tähendab, et kümned tuhanded eestimaalased elavad väga-väga õnnetut elu. Mitmenda suurusjärgu probleem on selle kõrval meie meeli ummistavad mõnisada võimalikku pagulast?

Ning selle asemel, et küsida, miks lugupeetud rahvasaadik ikkagi sedavõrd odava naljaga kaasa läks, olnuks ehk hoopis olulisem küsida, kuidas saaksime tuhandeid hädas ja valehäbis, segaduses ja meeleheitel ligimesi aidata, kuidas lõhkuda mustreid, mis kipuvad kanduma edasi vanematelt lastele?

Samalaadsed küsimused võisid mõnes peas tärgata ka pärast intervjuud Helen Sildnaga, kes Sõbraliku Eesti kontserti korraldades külvati üle solvangute ning ähvardustega. Rääkimata Siimust, värskelt esimesena Eesti territooriumil samasoolisega abiellunud noormehest. Teades, mis tants läks lahti, kui USA ülikoolis õppiv Eesti noorsportlane esitles avalikkusele oma MM-medalistist tõmmut tüdruksõpra, võib elavalt ette kujutada, milliseks tõmbus taevas kõrgharitud disaineri ja tema tumedanahalise tantsupedagoogist abikaasa peade kohal pärast «Ringvaates» esinemist.

Mida me kõige selle juures saaksime teha, kuidas humaanne, salliv, mõistlik ning sõbralik osa Eestist võiks peale vapra laikimise suhtlusvõrgustikes ka reaalselt toimida?

Selles on point.

Ellujäämise huvides on meie tähelepanul aegade algusest olnud omadus keskenduda kiiresti liikuvatele värvilistele objektidele. Täna sügavad vaimsed primaadid ürgseid instinkte lendavate tortide, palli taguvate ilueedide, läikivate autode ning kiire montaažiga muuvidega. Aga sealt edasi?

Me teame, et suur hulk inimesi niikuinii ei kuula, mida teised räägivad, neid ei huvita, mida sa ütled. See seltskond jääb undama oma kivist mõtteid sissetöötatud sagedustel. Aga lootuses, et keegi kuskil ka ärkvele ehmatab, võin mina aeg-ajalt mõne tordi näos välja kannatada küll.