Eerik Niiles Kross

FOTO: Viktor Burkivski

Viimastel nädalatel on Venemaa alustanud olulist sõjalist eskalatsiooni Süürias. Kohale on saabunud erivägede üksusi Krimmist ja mujalt, hiigelsuurte transpordilennukitega on saabunud moodsad õhutõrjesüsteemid ja tankid T-90, ehitatakse uusi sõjaväebaase, kirjutab  riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

See on äärmiselt murettekitav areng, kuid eriti Ukraina sõjaga alanud Vene-lääne suure vastasseisu taustal pigem loogiline.

Venemaa on Süüria ülestõusu algusest 2011. aastal teinud kõik mis võimalik, et tema piirkondliku põhiliitlase president Assadi võim jätkuks. Vene sõjaväe Tartusi mereväebaas ja tähtis signaalluurejaam on Süürias tegutsenud pidevalt. Assadi Süüria on venelaste ainus sillapea NATO lõunatiival, annab neile pääsu Vahemerele ja nüüd üritatakse siin mängida suurvõimu.

Süüria mässuline. Foto: Scanpix

FOTO: HOSAM KATAN/REUTERS

Kuid küsimus ei ole ainult sõjalise kohaloleku säilitamises. Venelased on lääne otsustusvõimetust, USA strateegilist letargiat ning Euroopa põgenikekriisi ära kasutades pannud meid taas halbade valikute ette. Gambiit Süürias on üsna pikalt ette valmistatud ja hästi välja mängitud.

2013. aasta lõpuks sõdis ISISe ridades juba tuhandeid Venemaalt tulnud võitlejaid.

Moskva loob praegu muiet halvasti varjates illusiooni, et läänel ja eriti USA-l on kolm võimalust: liituda Venemaa juhitud uue «terrorismivastase koalitsiooniga» (kuhu kuulub ka Iraan ja Assadi Süüria), riskida Assadi-vastase opositsiooni sõjalise toetamise kaudu sattuda otsesesse relvakonflikti Venemaaga või tõmbuda üldse välja, lasta venelastel «asi ära lahendada» ning sisuliselt tunnistada strateegilist lüüasaamist ja Vene mõjusfääri regioonis.

Siinjuures on oluline mõista, kuidas venelased on sellise olukorra loonud. Kui Assadi-vastane ülestõus algas, lootsid Vaba Süüria Armee ja muud sekulaarsed ülestõusujuhid lääne (relva)abile. Seda ei tulnud ega tulnud, kuigi nii Washington kui ka muud pealinnad hakkasid nõudma Assadi lahkumist.

Süüria kriisi algus

Kui ülestõus arenes kodusõjaks, hakkas Venemaa saatma Damaskusse üha enam relvi ja nõustajaid ning nullima ÜRO resolutsioone, mis võinuks Assadit kahjustada. Kui Assad kasutas augustis 2013 mässuliste ja tsiviilelanike vastu keemiarelva vahendas Putin Obama jätkuvat kõhklust ära kasutades kokkuleppe, millega hoidis ära lääne sõjalise sekkumise, Süüria pidi likvideerima keemiarelvavarud ja Assad jäi võimule.

Selleks ajaks oli aga Süüria kodusõja iseloom kardinaalselt muutunud. Alates 2012. aastast levisid kuulujutud, et Süüriasse liiguvad islamistlikud võitlejad Põhja-Kaukaasiast. Venemaa hakkas Sotši Olümpiamängude eel rääkima suurest islamiohust ja koondas Sotši alla ja Kaukaasiasse uusi vägesid. Osa neist kasutati 2014. aastal Krimmi hõivamisel.

Süüria riigipea Bashar al-Assad ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Scanpix

FOTO: SCANPIX

Nüüdseks on Vene uurivad ajakirjanikud ja mõned lääne analüütikud kirjeldanud, kuidas samal ajal algas islamisõdijate eksport Süüriasse. Kasutati isegi tšarterlende läbi Kurdistani. Vene eriteenistustel oli tšetšeenidele lihtne sõnum: me kas tapame teid kõiki maha (uued väed ja Sotši turvalisus oli selleks väga hea kate) või te lähete kõrbesse suuri rikkusi ja igavest au otsima. 2013. aasta lõpuks sõdis ISISe ridades juba tuhandeid Venemaalt tulnud võitlejaid.

Just Venemaalt tulnud džihadistid radikaliseerisid Süüria kodusõja, kuulutasid Al-Qaeda liiga leebeks ja rääkisid läbi Iraagi islamistide ühinemise Süüria omadega ISISeks, luues niimoodi praegu formeeriva «islamiriigi» aluse.

Kindlasti pole ebaoluline, et paljud sunnide Saddami-aegsed komandörid on õppinud Nõukogude Liidu sõjakoolides. On väga tähelepanuväärne, et Venemaalt saabunud islamistide ja Iraagi endiste ohvitseride tegevus oli algusest peale väga hästi omavahel koordineeritud.

Süüria kodusõda oli äkki väga «arusaamatu», olid «head ja halvad» mässulised, eikuskilt tekkis ISIS ja USA ei suutnud otsustada, keda toetada või kuidas reageerida. See meenutab muidugi üsna mitmeti hübriidsõda Ida-Ukrainas.

ISISe tõus

Assad sai äkki hingamisruumi. ISIS pööras oma relvad Iraagi šiiitliku valitsuse ja sekulaarsete Süüria mässuliste vastu ning nii tuumarelva ihkav Iraan kui ka brutaalne Assad tundusid äkki vaat et kõlbulikud liitlased ootamatu terroriohu vastu.

Venelastel oli sellisest arengust mitmekordne kasu, esiteks sai Põhja-Kaukaasia mässulistest puhtaks (praegu on seal äärmiselt rahulik), Süürias ja Iraagis sai tulekahjule bensiini peale valamise kaudu nii kaudselt Assadit abistada kui Ukrainalt tähelepanu eemale tõmmata ning kolmandaks tekkis olukord, mida nüüd saab ise lahendama asuda. Samal ajal näidates, et ameeriklased on «läbi kukkunud».

ISISe võitleja. Foto: Scanpix

FOTO: STRINGER/REUTERS

Vene välisministeeriumi pressikonverentsil öeldi mõne päeva eest, et «kõige olulisem terrorismivastane jõud on Süüria valitsusvägi». Nii Putin kui ka Assad on nüüd kutsunud «kõiki jõude» nendega liituma, et terroristidega võidelda. Vene propagandamasin loob narratiivi, kus juhtivad jõud terrorismivastases sõjas on Moskva, Damaskus ja Teheran ning Washington ja Brüssel sörgivad sabas. Viimane on ka «täielikult läbi kukkunud pagulaskriisi lahendamisel» (Vene välisministeeriumi sõnastus) ning Moskva pakub Euroopale nõu ja abi, kuidas kriisi lahendada. 

Süüria on praegu venelaste jaoks põhiinstrument, millega tähelepanu Ukrainalt kõrvale tõmmata. Umbes kuu aega tagasi, samal ajal kui valmistati ette ja hakati realiseerima sõjalist sekkumist Süürias, tõmbas Moskva suure osa vägesid Ukraina piirilt tagasi. Süüriasse minekuga sünkroonselt hakkas Ukrainas äkki vaherahu toimima.

Võib ennustada, et Ukrainas jääb suhteliselt rahulikuks kuni Putini kõneni ÜROs, mida ta peab esimest korda kümne aasta jooksul ning millega ilmselt kulmineerub Obama administratsiooni surumine «uude koalitsiooni» ehk Vene tingimustel ja juhtimisel kriisi lahendama.

Vene diplomaatia üle ilma kordab lõputult mõtet, et «asi on nii halb, Assad on parim variant». Mitmed Euroopa riigijuhid, näiteks Tšehhi president, on juba öelnud, et Venemaa peab olema Süüria lahenduses osaline «vaatamata Ukrainale».

Venemaa terrorismivastane koalitsioon

Kokkuvõttes, see on täpselt mida Venemaa soovib. «Reset'i» uuendamine ja laiendamine üleilmseks: oleme Venemaaga partnerid, et lahendada Süüria kriis, mida Venemaa on suurel määral aidanud esile kutsuda ja unustame tema tegevuse Ukrainas ja muud agressioonid.

Venemaa ajastus asuda Süürias sõjaliselt sekkuma ei lange kindlasti juhuslikult kokku USA juhitud Iraani kokkuleppe realiseerumisega. Venemaa on seda kokkulepet pidevalt toetanud, nüüd aga üritab ära kasutada sunniitlike riikide nördimust USA suhtes ja saavutada suuremat mõistmist oma sekkumisele Süürias.

Moskva on hiljuti hakanud looma erisuhteid traditsiooniliste USA liitlastega, suurendanud sõjalist ja tuumakoostööd Egiptusega, koordineerinud energiapoliitikat Saudi Araabiaga ja räägib läbi tuumajaamade kokkulepet Jordaaniaga.

Venelaste juhitud «terrorismivastase koalitsiooniga» kaasaminek tähendaks Assadi rehabiliteerimise lõpuleviimist, peaks kaotama Ukraina sõja sanktsioonid Venemaa vastu, mängima nurka USA ning asetama Venemaa piirkondlikuks liidriks Lähis-Idas. Boonusena saab Putin kirja veel ühe vihatud demokraatliku revolutsiooni nurjamise, mida on Moskva silmis samuti «võit USA üle».

Tuleb tunnistada, et Venemaa on olnud otsustav ja osav ning haaranud jõupositsiooni ajal, mil lääs ilmutab nõrkust ja USA tähelepanu on hajunud ning Valge Maja mõtleb pigem Obama valitsusperioodi rahulikule lõpule kui tülikale vaba maailma liidri rollile.

Venemaa on selle olukorra saavutanud kaost luues ja tundub mõeldav, et nende võetud riskid kannavad vilja. Ilma otsustava läänepoolse liidripositsiooni võtmise ja uue poliitikata on Lähis-Idas Putin positsioonis, kus ta on kõigi meie valikute keskmes.

Süüria lahingutes kahjustada saanud hooned. Foto: Scanpix

FOTO: LOUAI BESHARA/AFP

Kremli jaoks on parim stsenaarium, kui USA aktsepteerib liitu Venemaaga ja aitab Moskval tappa tšetšeeni võitlejaid ning rehabiliteerida Assad. Kui USA Venemaaga ühte paati ei astu, ähvardab Moskva «intsidentidega», kus USA poolt sõjaliselt toetatud Assadi vastased satuvad sõtta Venemaa vastu. Teisisõnu: uus Vietnam. 

Süüria ja Ukraina

Tegemist on olukorraga, mida Putin on soovinud vähemalt Gruusia sõjast alates. Sundida USA vastasseisust taganema, võimendada narratiivi Venemaast kui erilisest tsivilisatsioonist ja õhtumaa päästjast, mis kõlas näiteks tema Krimmi annekteerimise kõnes, ja mängida ennast globaalseks jõukeskuseks, kelle huvide ja huvisfääridega lääs peab arvestama.

Putin võib pärast kahte sõda, Gruusiat ja Ukrainat, millele lääne jõulist reaktsiooni ei järgnenud, olla üsna kindel, et ka kolmandal korral taganeb lääs sõjalisest konfliktist.

Venemaa jaoks on Ukraina ja Süüria ühe konflikti eri etapid. Nende eesmärk on sama, mida Putin ja Medvedev on oma geopoliitilistes kõnedes viimase viie aasta jooksul korduvalt sõnastanud: kehtiva julgeolekuarhitektuuri lammutamine ja uue, Vene huvide ja rolliga hoopis uuel määral arvestava loomine.

Niikaua kui lääs keeldub seda uskumast või teeskleb nägemast, oleme me kaotaja positsioonis.

Eesti jaoks on Süüria konflikti eskalatsioon lühiajaliselt kasulik. Moskval ei jää praegu meie jaoks liiga palju aega ja ressurssi. Pikaajaliselt on tegemist üliohtliku väljavaatega. Venemaa on oma huvides kultiveerinud terrorismi ja mängus on ülisuured panused. Džihadistidega mängimine on palju riskantsem ja ettearvamatum kui «roheliste mehikestega». Aga potentsiaalne võit on palju suurem.

Miks peaks demonstreerima, et artikkel 5 ei tööta mõne väikse riigi näitel, kui saab demonstreerida, et NATO juhtriik on neutraliseeritav.

Kui Putin on selles mängus edukas, ei muuda tulemus mitte üksnes Venemaa rolli, vaid olukorda Ukrainas ja seab edaspidi kogu NATO idatiiva ja kogu NATO tuleviku hoopis suuremasse ohtu.

Süüria on geopoliitiline lõks, mida Moskva on aastaid konstrueerinud. Praegu peaks lääne ülesanne olema sellesse mitte astuda. Selle asemel, et türannide koalitsiooniga liituda, on täna ainus võimalus astuda Venemaa tegevusele Süürias otsustavalt vastu. See tähendab ka Ukraina vägede täielikku relvastamist, Lähis-Ida riikide kiiret kaasahaaramist ja Iraani kokkuleppe mõju leevendamist ning sõjalist missiooni Liibüas immigratsioonikriisi peatamiseks. Vastasel korral määratakse uus maailma julgeolekukorraldus tõepoolest Moskvast.