Hõimuvellede juures käib heitlus ühiskonna olemuslike muutuste ümber. Soome selle nädala streik ja meeleavaldused on selle nähtav osa. Taustal on aga küsimus, kuidas Soomet edaspidi juhitakse: kas pikaaegne tööandjate, töövõtjate ja valitsuse kolmepoolsete läbirääkimiste traditsioon murdub ning ametiühingud kaotavad tähtsust.
Juhtkiri: Soome sobitamine euroajastusse
Soome peaminister Juha Sipilä (Keskusta) sai kevadistel parlamendivalimistel selge mandaadi parandada Soome konkurentsivõimet. Üks osa probleemist on, et Soome palgad ja kulud on teiste maadega võrreldes liiga kõrged – ettevõtjad ei suuda Soome kuludega toodetut müüa. Rahvusvaluutade ajastul oleks tõenäoline käik olnud marga devalveerimine – kõigi inimeste palgad oleks teiste valuutadega võrreldes üleöö väiksemaks muudetud. Euroajastul pole niisugune kõigilt ühe mõõduga lõikamine enam Soome riigi võimuses. Tööturg peaks olema paindlikum, võimaldama kohandumist maailma tegelikkusega. Sellel teel seisavad aga aastakümnete vältel välja võideldud tingimused ja soodustused, mida Sipilä valitsus püüabki muuta. Olemuslikult ongi see kohandumine ühtse suure valuutapiirkonna oludega. Tööandjad plaksutavad, ent ametiühingud kutsuvad inimesi võitluslippude alla.
Aprillikuiste valimiste peateema oli majandus ning Sipiläle võidu toonud meeleolu võib kokku võtta sõnadega: tuleks ometi keegi ja teeks midagi. Pikkade kuude vältel püüti astuda Soomele harjumuspärast rada – sõlmida ühiskondlik kokkulepe tööturu osapoolte ja valitsuse vahel. See püüdlus jooksis ummikusse – suurtes küsimustes kokkuleppele ei jõutud.
Soome ametiühingud võitlevad praegu vormiliselt nende tingimuste ja hüvede eest, mis valitsuse plaani järgi kaoksid. Võib aga öelda, et palju olulisem on võitlus selle võimupositsiooni säilitamise eest, mis Soomes ametiühingutel on olnud. Ilma nende nõusolekuta pole olnud võimalik Soomes olulisi tööturgu puudutavaid otsuseid langetada. Ametiühingud on olnud seni väga tähtis võimukese terve riigi kodanikkonna valitud parlamendi ja vabariigi valitsuse kõrval. Selle mõju oluline vähenemine muudaks põhimõtteliselt seda, milline on Soome ühiskond.
Nii võibki öelda, et ametiühingujuhid võitlevad praegu tuliselt võimu eest, mille nende eelkäijad eelmise sajandi vältel kätte võitlesid. Sellele lisaks käib võimuvõitlus ka ametiühinguliikumise sees ja auhinnaks peetakse loodava ametiühingute katusorganisatsiooni juhi kohta. Metallitööliste ametiliidu juht Riku Aalto on valinud väga võitlusliku joone, lükates valitsuse ettepanekud karmilt tagasi ja kutsudes kõiki protestima. Teise katusorganisatsiooni STTK juht Antti Palola hoiab leplikumat liini.
Niisiis on kaalul Soome majanduse kohandumine euroajastuga ja konkurentsivõime taastamine, aga ka põhjanaabrite ühiskonna sisseharjunud võimustruktuur. Sõnakatele ametiühingujuhtidele lisaks on olemas ka praegu vaikiv enamus, kes ootas, et «keegi ometi midagi teeks». Samas vaevalt meeldib kellelegi see, kui tema enda hüvesid kärbitakse – naabri omi jah, ent mind jätke rahule.