Merle Jääger.

FOTO: Kristjan Teedema

Vanad eestlased rääkisid lugusid vahetatud lastest: kui ei passinud piisavalt peale, tuli Kurat või tema Vanaema, võttis päris lapse ja pani oma lapse asemele. Vanahalva laps muudkui nuttis hirmsa häälega, sõi kuis jaksas, aga kaalus juurde ei võtnud, vaid jäi aina kõhnemaks.

Tellijale

Võis juhtuda, et viimaks kurnas libalaps vaese ema sootuks ära. Sestap levis mitmeid õpetusi, kuidas Kurjast lahti saada: võis teist verele peksta või kõrvetada koldes, igatahes tuli nii kõvasti liiga teha, et Vanahalb kohale tuli ja lapsed taas õigeks vahetas.

Ma ei taha uskuda, et meie armsad esivanemad erilised sadistid olid ja oma liigrahutuid järeltulijaid süstemaatiliselt surnuks nüpeldasid, aga kusagilt taustalt terendab terve metsarahvamõistus: kurjal ei tohi elu liiga mugavaks teha, muidu seab ennast sisse, kasvab suuremaks ja siis on tast hoopis raskem vallale saada. Teistmoodi vorm võib võtta üle su kodu, su olemisruumi, aga ta ei pruugi üle võtta su maailmavaadet, ning kui oled olnud piisavalt rumal, toitmaks teda, nõuab ta seda juurde ja juurde, vaevumata huvi tundma, kuidas söök tema apla suuni jõuab. Bioloogias nimetatakse sarnaseid vorme parasiitideks.