Aivar Reinap

FOTO: Postimees

Riik on oma järgmise aasta kulusid ja tulusid planeerimas ning peagi selgub paljudele tõehetk – kes saab ühisest pajast lisanoosi, kes peab otsi kokku tõmbama.

Selles mõttes olid põllumehed õigel ajal ähvardustega platsis, sest kes kõvemat häält teeb, sellel on suurem võimalus kärbetest pääseda ning pigem midagi juurde noolida. Nõrgad ja äpud, kes ei suuda enda eest valjuhäälselt seista, ei väärigi ehk rohkemat.

Riigi rahakassa valvurid on juba alustanud kaitselahinguid ning andnud märku, et haigekassa oli mullu ja on ka tänavu ning järgmisel aastal miinuses, ehk pigem pole põhjust tervishoiusektoris suuri ootusi tekitada. Kuigi töötukassa ajab juba ammu üle, siis justkui maailmalõpu ootuses ei lasta samas töötuskindlustuse maksumäära alla. Tulusid on ju riigil hirmsasti vaja, kuid makse tõsta on parempoolsete kontrollitaval valitsusel keeruline. Pigem loeme koalitsioonilepingust, et «vähendame sotsiaalmaksu 1% võrra», kuigi ka pensionikassa on suures miinuses ning riik on üha enam ravi- ja pensionikulusid katmas muude tulude arvelt.

Selline kassadepõhine toimetamine peaks avalikkusele jätma mulje, et kõik on kunagi paika pandud ning enam pole võimalik midagi muuta ega teha. Kui ikka sotsiaalmaksu piisavalt ei laeku, siis ka tervishoiuteenus on nii hea, kui selle raha eest saab. Samas praegu on kasulik töötuks jääda, sest töötukassas on raha nii palju, et võiks selle n-ö märgistatud rahaga lausa mitmeid reforme läbi viia.

Teisipäeval avalikkuse ette jõudnud riigikogu liikmete kohati arusaamatud kuluhüvitised näitasid taas, et paljudele on oma särk ikkagi ihule lähemal. Kui ikka õnnestub riigi raha eest edev auto muretseda, siis milleks lasta selline suur võimalus mööda. Kes teab, kas järgmine kord enam valitakse. Kui pisemates asjades tehakse seesuguseid omakasupüüdlikke otsuseid, kuidas siis uskuda, et suuremate otsuste puhul teevad rahva valitud saadikud otsuseid terve Eesti, mitte enda ega oma sõprade huvidest lähtudes.

Kui riigikogus on palju põllumehi ja sõjamehi, aga pole arste ega õpetajaid, kas siis muutumegi militaarseks põllumajandusvabariigiks ning tervishoid ja haridus näevad näguripäevi? Erakondade rahastajate ja nende tegevust puudutavate seaduste käsitlemisest pole mõtet rääkidagi, täiesti mõistetavalt on riigikogu komisjonide istungitel toimuv pigem salastatud. Parem on, kui me usume oma riiki ja seda esindavaid riigikogu liikmeid ning ei tea, millest see supp on kokku keedetud.

Soomes käib diskussioon riigieelarve üle tänavatel ning reedel plaanivad sealsed ametiühingud tõsiselt riiki raputada. Vaevalt me sellist väitluskultuuri tahame, kuid muutusi ootavad meil paljud. Või pole meil elu veel nii halb, et me julgeks midagi muutma hakata? Majandus ja eelarve ju ikkagi kasvavad.