Karin Bachmann.

FOTO: Margus Ansu

Tartumaa, august 2015, seakatkuaegne tapapäev. Suurem laps teeb väiksemale vana head nalja: «Näe, siga lendab!» Väiksem küsib: «Kas üks?» Kartuleid praadiv vanaema ohkab vahele: «Vaevalt et üks, täna peaks neid siit 6000 kandis üle lendama.»

Tellijale

Katkupaanika kestel pole teemast loomade kui tundlike elusolendite vaatevinklist räägitud. Tähelepanu keskmes on inimene, tema majanduslik kahju, puudulikuks jääv toidulaud, tõusev lihahind. Ja muidugi metssiga kui kõige kurjem vaenlane. Mis sellest, et farmidesse on haiguse kandnud inimesed; mis sellest, et katk käib asurkonnast üle igal juhul ja tulemus on ikka inimesele kontrollimatu. Midagi tuleb ju teha, muidu lendavad ministrid.

Seega otsustati tormata jahiseaduse kallale. Küllap on katk nii mõnelegi kergenduseks, et liigselt piiravat jahiseadust saaks haiguse taha pugedes vormida liberaalsemaks.