FOTO: Urmas Nemvalts

Esmaspäeval alustas riigikogu sügishooaega, päike paistis, meelt avaldavad põllumehed ja saadikute ette astunud president tegid päeva eriliseks. Eile pärast lõunat kadus päike pilvede taha ning hakkas sadama. Süngevõitu taevane dušš justkui piltlikustas päeva, mil ajakirjandus tegi taas kord kokkuvõtteid riigikogu kuluhüvitistest.

Süngevõitu seepärast, et kuluhüvitiste teema kütab alati kirgi, luubi all olevate saadikute arvates sageli madalaid. «Kas millestki olulisemast meie töös pole kirjutada?» – «See kõik on seaduslik!» – «Ma teen lihtsalt oma tööd ja kohtun valijatega!» Need väited kõlavad tuttavalt. Esindusdemokraatia tingimustes on kuluhüvitised siiski märgiliselt kõnekad. Juba esimese demokraatliku esinduskogu ehk ülemnõukogu päevist mäletatakse saadikuid, kes ajal, mil rahvas oli valmis vaba Eesti nimel kartulikoori sööma, ajasid taga defitsiitseid kodumasinaid ja autoostulube.

Valijal on kahtlemata tähtis teada, kuidas tema valitud esindaja talle seadusega lubatud õigusi kasutab. Seda, kui suures ulatuses hüvitis ära kulutatakse. Seda, et üldpildis kulub suurem osa sõidukuludeks: liisinguteks, takso-  ja kütusearveteks. Seda, et liisitakse pigem väga kalleid autosid. Seda, et näiteks tõlketeenusteks ja koolituskuludeks läheb vaid üksikute riigikogu liikmete hüvitis. Läbilõikes peegeldub ka poliitiline tahe – niimoodi on need asjad praegu korraldatud.

Kevadel valitud riigikogu koosseis sai eelmisest kirevam ning uusi liikmeidki pääses võimumäele õige palju, see selgitab ka ajakirjanduse praegust mõnevõrra kõrgendatud tähelepanu ja avalikku huvi. Paraku ei joonistu uute ja vanade vahel siin välja diametraalselt erinevat mustrit. Teisisõnu sõltub kõik kokkuvõttes ikkagi inimesest endast. Aga alati leidub ka neid, kellele omaenese peegelpilt närvidele käib.

Skandaalseks ei tee kuluhüvitisi verejanuline ajakirjandus, vaid ikka riigikogu liikmed ise, kes saavad endiselt hakkama kurioossete, küsitavate ja kohati ka piinlike arvete esitamisega.

Parlamentaarses riigis on parlament igapidi kallis. Peabki olema. Kuluhüvitisi on riigikogu liikmel praegu õigus saada 30 protsendi ulatuses liikme ametipalgast. Märtsis valitud uue koosseisu liikmed võisid esimesel poolaastal kulude hüvitamiseks kasutada kuni 3368 eurot. Pole teab mis suur summa.

223 000 eurot maksumaksja raha poolaastas, mille eest kokku kulusid hüvitati, pole tõepoolest teab mis suur summa, kuid skandaalseks ei tee kuluhüvitisi verejanuline ajakirjandus, vaid ikka riigikogu liikmed ise, kes saavad endiselt hakkama kurioossete, küsitavate ja kohati ka piinlike arvete esitamisega. Riigikogu liikme ametipalk pole võib-olla mõne rahvaesindaja vääriline, kuid on siiski piisavalt suur, et tikutopside eest mitte arvet esitada.

Me kirjutame sellest ikka ja jälle, sest riigikogu on meile tõesti kallis.