Lehman Brothersi kokkuvarisemisest on möödunud seitse aastat ning selmet näha selles sündmuses võimalust tegeleda ülejäägi, puudulike struktuuride ning vähese tähelepanuga tootlikkusele, sai sellest hoopis poliitikakujundajate ettekääne teeselda ja venitada. Ometi ei ole kõik kadunud ning kuigi järgmised seitse aastat on kitsad, on need kitsad heas mõttes, kirjutab Saxo Banki peaökonomist Steen Jakobsen.
Mis on muutunud?
Lehman oli ilmselge võimalus tegeleda ülejäägi, puudulike struktuuride ning vähese tähelepanuga tootlikkusele, kuid selle asemel kasutasid poliitikakujundajad seda ettekäändena teeselda ja venitada –venitamine, st pidev aja juurde ostmine ning teesklemine, st oma ebalahenduste õigustamine.
Nende reaktsiooniks kasvule ja ideedepuudusele olid suuremad rahalised kulutused; kui raha aga sai otsa, sundisid nad keskpanku raha, ning väga suurtes kogustes raha, juurde trükkima.
Vastus ei olnud olemasoleva maailmamajanduse muutmine, vaid samal viisil jätkamine, ignoreerides põletavat vajadust reformide, vastutuse ning inimestesse ja tootlikusse investeerimise järele.
Konsultandid McKinsey & Co avaldasid käesoleval aastal võla ning finantsvõimenduse aruande «Võlg ning (vähene) finantsvõimenduse vähendamine». Sellest nähtub, kuidas ülemaailmne võlg on Lehmani krahhist saadik kasvanud märkimisväärsed 57 triljonit dollarit ehk 17 protsenti SKTst.
Me ei taastunud, me vaid pantisime tuleviku kasvu, laenates tuleviku arvelt. Täna tähendab see ülemaailmse SKT aeglast vindumist, mis aeglustub suhteliselt iga aasta ning mille tõttu arvab isegi Nobeli majandusteadlane, et oleme «püsivas stagnatsioonis».
Oluline on mõista, et Lehmani pankrotistumisest möödunud seitse aastat on olnud investorite ning ebalahenduste jaoks prisked, mitte kitsad aastad. Poliitikakujundajad ja poliitikud müüvad jätkuvalt illusiooni, et järgneva kuue kuu jooksul saab kõik korda, samas kui tõelisi reforme, vastutust ega kasvu ei ole. See tähendab, et pole ka lootust, on vaid meeleheitlik vajadus uute alguste järele.
Mis on tulemus?
Eeltoodu tulemused on kõigile näha: vähene tööhõive ja kasv ning ajaloo väikseim produktiivsus, samuti mitmed riigid, kes üritavad kuust kuusse saada hakkama kriisiseisundis, see aga keskendub lühiajalisele ning muudab olukorda veelgi hullemaks.
Me ei ole ajaloost midagi õppinud. Võlg asendas produktiivsuse ning tänapäeva pankadel on karmimad eeskirjad, kuid enneolematu kogus keskpankadelt saadud vaba raha.
Pangad, poliitikud ning keskpangad moodustavad ebapüha kolmainsuse, kus iga asutus sõltub oma võimu säilitamisel teistest. Keegi ei saa endale lubada tegelemist tegelikkusega ega väärinvesteeringute karusselli ja liigset rahanduspoliitikale keskendumise peatamist, olgugi et kolmainsuse minevikust ning tavast on ilmne, et see ei suuda tulla toime kasvu, töökohtade ning tootlikkusega. Kui üldse, siis võib öelda, et on tõendeid vastupidisest.
Lehman oleks võinud olla tõeline kriis, pöördepunkt ning paradigma muutus. Selle asemel ostsime aga juurde aega, mis on ainus ressurss, mida ei tohiks osta, vaid tuleks kasutada efektiivselt. Seitse möödunud aastat on lastud raisku ning majandust ja ühiskonda on tabanud seisak.
Euroopas aset leidvad valimised ilmestavad rünnakut, mille all ühiskond kannatab: töö, uuenduste ja kasvu puudus on vaid käimasoleva kasutuse-eksperimendi lõpptulemus.
Mida toob tulevik?
Järgmised seitse aastat on kitsad, kuid kitsad heas mõttes. Kapitali väärtus suureneb, kõrvaldades ebaproduktiivsed investeeringud ning vihased aktsiaturud, mis on muutunud priskete aastate ning «teeskle ja venita»-taktika pelgupaikadeks. See on meile hea uudis.
Töötasu osakaal SKTs ning palgad on ajaloo madalaimal tasemel; ka tootlikus on ajaloo registreeritud madalaim. Mis on lahendus?
Viitan oma «Majanduse Bermuda kolmnurga» artiklile, kus on selgelt toodud välja, et kui peatada finantseksperimendid, mis aitavad vaid 20 protsenti majandusest (s.o panku ning näilises omandis olevaid valitsusele kuuluvaid ärisid), jääks ka ülejäänud 80 protsendile rohkem odavamat krediiti ning investeeringute, tööjõu ning tehnoloogia kasvu tõttu tekiks võimalus omakorda luua juurde töökohti.
Hea uudis on see, et protsess on tegelikult lihtne; halb uudis aga, et ebapüha kolmainsus ei taha oma võimust ja kuulsusest loobuda enne, kui on juba hilja.
Tulevik on tegelikkus, mis esitab meile väljakutse viia läbi reforme, saada taas kord tootlikuks ning aktsepteerida, et läbikukkumine on osa teekonnast eduni. Lehman ning viimased seitse aastat jäävad loodetavasti ajaloos meelde õppetunnina, mida tulevikus vältida. Samuti on see väikseima tootlikkusega periood, kus oma Facebooki-profiili uuendamine sai tähtsamaks perekonnast, koolist ning sõpradega kokku saamisest. Justkui paralleeluniversum, kus tegelikkus on teisel pool veebielu.
Muutlikkuse suurenemine viitab, et tegelikkus on lähedal. Muutlikkus on märk sellest, et süsteemil hakkab aeg otsa saama. Ringmäng on alanud, kuid iga vooru lõppedes ei kuku välja mitte üks, vaid neli või viis mängijat.
Liikumine tegelikkuse suunas toob aga aastakümneid heaolu, kuna suudame uuesti keskenduda ning hakata tegelema tegeliku probleemiga: liiga suured võlad ning liiga vähe investeerimist inimestesse. Kõik eelistavad ju ometi vältida priskeks minemist?
Loomulikult! Seepärast ei tasu peljata seitsmeaastase tsükli lõppu – need aastad olid justkui suhkrumäed, nüüd alles tulevad valgud ja muud toitained.