/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Ilmselt on võimatu leida vähem leierdatud kõneteemat kui võimu ja vaimu vahekord. Sain kutse Riiga konverentsile kõnet pidama, aga korraldajad olid just selle valiku teinud. Kamuflaaž võeti küll appi ja konverentsi pealkiri kõlas «Tõe ja Jõu vahel», aga tegelikult vahet pole. Lõpuks ma läksin ja rääkisin, soovides ainult üht: irduda klišeedest. Aga teemaarendused ei jätnudki enam rahule.
Ajakirjanikud igaviku palge ees
Igavikku lahkunud sõber Juhan Viiding kirjutas kunagi lühiluuletuse: igaviku ees on iga kirjanik/ajakirjanik. See ei ole tõlgitav, aga et mul oli luuletust kontekstis väga vaja, siis seletasin asja tuuma ära teiste ingliskeelsete sõnade abil, kasutades ka ainsat suhteliselt lähedast võimalikku konstruktsiooni: writer-ghost writer. Niisiis – varikirjanik.
Ei tea, kas iga kirjanik on märganud sama, mis mina – laua taha istudes ja kirjutama hakates ei ole taskus valmis mitte ainsatki sõna, aga kusagilt nad siis ilmuvad ja kirja ma nad panen. Mina nimetan seda olekut kontsentratsiooniks, ehkki läbi aegade on nähtust kõrgelennuliselt inspiratsiooniks kutsutud. Teisiti öeldes – meie oleme nähtamatu Härra Inspiratsiooni pliiatsid. Ajakirjanikud või varikirjanikud, keda juhib nähtamatu Jõud. Lennukiaknast nähtamatud on ju ka need õhuvoolud, mis lennukit raputavad, nii et karmilt kästakse rihmad kinni tõmmata: turbulents. Turbulents raputab ka iga kirjanikku, enne kui ta luuletuse, essee, romaani või konverentsikõne valmis saab.
Selline on mu esimene tähelepanek tõelise Jõu ja kirjaniku vaimu vahekorrast. Aga see Jõud ei ole Tõega vastuolus, see hoopiski peidab endas Tõde. Lihtsalt: Tõde ongi Jõud.
Siia võiks panna punkti, sest peaaegu kõik on öeldud.
Kuid uurime seda asja edasi.
Ajalooline klišee nõuab, et Vaim peab Võimule vastanduma. Vaim on klišee kohaselt Tõe ilmutaja. Vaim ja tema mistahes väljendus on laialt levinud arvamuse järgi a priori puhtam ja õigem kui Võim. Vaim peab hõljuma maise Võimu kohal, olema miski, mida Jõud kunagi kõrgustest kätte ei saa. Võim aga on a priori määratud olema madal, määritud, valelik. Võim on selles kontekstis Jõu sünonüüm. Aga kui ma loen Eesti põhiseadust, siis kuulub kõrgeim võim rahvale. Kas siis rahvas on madal, määritud ja valelik? Ja kellele peaks vaimutöö tegija ehk kirjanik vastanduma, kas oma rahvale? Ja kas mitte rahvas sel maal ei ole ka summaarse Tõe väljendaja, vähemalt kõigi demokraatia reeglite järgi?!
Teeme pildi veel keerulisemaks.
Jah, kirjanikud, kunstnikud, heliloojad jne on kutsutud ja seatud olema Vaimu väljendajad ja kandjad, olema tõerääkijad. Läbi Aja ja Igaviku, arvatakse. Aga samal ajal on nad ka oma rahva liikmed. Ei ole ühtegi valemit, millega seda vastuolu lahendada, vastuolu iseendaga. Kui taandada asi banaalsele isikutevahelisele võitlusele näiteks linnavolikogu valimiste ajal, siis oleks kõik justkui lihtne. Aga see pole ju Suur Pilt ega Tõde. Neid me ju taga ajame!
Homerose soeng
Vaatame nüüd teatud nurga alt tervet meie turumajanduslikku ajastut.
Praeguses ajas ei tegutse kõikjal agaralt mitte ainult poliitikud, kes ohjeldamatu valetamise saatel kasutavad toorest Jõudu oma isiklikkudes huvides, vaid leidub ka nendega äravahetamiseni sarnaseid kirjanikke. Suur hulk raamatuid, mis praeguses maailmas ilmub, ei ole kirjandus selle klassikalises ega modernses mõttes, vaid üksnes kaup või eneseteraapia. Võltspoliitikuid ei vaeva tõejanu, nende eesmärk on poliittehnoloogia täiuslik valdamine. Samuti ei maksa küsida võltskirjanikelt, mida nad arvavad Härra Inspiratsiooni või Proua Kontsentratsiooni nõelteravast pliiatsist, sest neid huvitavad hoopis rahatootmise tehnika ja enese upitamise meetodid.
Krimmi ja Ida-Ukraina näitel räägitakse valulikult hübriidsõdadest. Need sõjad on üks hübriidmõtlemise võimalik tulemus. Kuid inimese vaimu haavavad sügavalt ka hübriidsõnad. Talumatud on sellised viirusena levivad mõisted nagu näiteks loomemajandus või luulemaraton. Nendes on kokku pandud kaks antagonistlikku mõistet, mis teenivad antitõde. Vanasti öeldi: teenivad kuradit. Hübriidkontekstis räägitakse seejuures alatasa meelelahutusest, mida inimesed vajavad. Traditsiooniliselt on inimestel viis meelt. Aga kui kõik need viis lahutatud on, nii omavahel kui inimesest endast, mis siis inimesest üldse järele jääb?
Kõikjal maailmas liigub praegusel ajal kirjanikke, kelle puhul on kõige märgatavamad nende brändi välised tunnused, nagu riietus, soeng, käitumine ja osavalt valitud teemad. Aga alles viimases järjekorras tuleb kõik see, mis võiks sõnadest teha eheda Teksti. Sügavus ja salapära on asendatud pealiskaudse lobaga või lihtsalt roppustega, mis kedagi enam ei šokeeri, sugestiivsus ja sõnamaagia on asendatud PR-trikkidega. Kuid keda huvitab täna Dante Alighieri riietus või Homerose soeng?
Kes kirjutab tänase Euroopa suurt narratiivi? Nii küsitakse konverentsidel retooriliselt ja unistavalt õhates. Brändikirjanikud muidugi mitte! Kas võltskirjanikud, kes ei valda sõna, aga valdavad spinnitehnikaid, suudavad oma raamatutega vastu astuda brutaalse tasandi Jõule? Lootusetu!
Kaubaks muudetud sõna kaotab jõu ja teravuse, ei suuda millegagi võidelda ja ühtlasi kaugeneb Tõest.
Aeglased uudised
Rääkides sõnadest, ei ole võimalik ajakirjandusest mööda minna.
Ma olen kutseline uudiste jälgija, nende vilunud lugeja, vaatleja, analüüsija ja kasutaja, viimased veerand sajandit on see olnud osa mu palgatööst. Seetõttu olen avaldanud pikema artikli aeglaste uudiste teemal.
Tihti tundub, et juba kõik inimesed tekitavad ja saadavad laiali uudiseid, teadmata, kui palju jätkub lugejaid. Me mattume pikkamisi ja pöördumatult uudiste prügimäe alla. See tähendab ühtlasi, et mattume tähenduse kaotanud sõnade prügimäe alla.
Ajakirjandus on suur äri ja ärireeglid ei ole eeldusena Tõe teenistuses.
Nii nagu kiirtoidust sai kiiresti rämpstoidu sünonüüm, muutuvad uudised ikka sagedamini rämpsuudisteks.
Kirjutasin juba korra, et tahaksin aeglaseid uudiseid lugeda, kuulata ja vaadata. Selliseid, mida ei kannustaks hirm, et uudis vananeb või konkurent ette jõuab, vaid mida kannustaks lootus, et uudise tuum jõuab kooruda välja vale hirmuäratava kihi alt. Need uudised ei ujuks peavoolule vastu, vaid hoopis teises, sügavamas voolusängis.
Ehk aitaks sellise aeglase nähtuse ellukutsumine isegi päästa Sõna, millest kõik alguse sai?
Millal tõusta barrikaadidele?
Ikka ja jälle küsitakse vana küsimust, kas kirjanikud ehk Vaimu teenrid peaksid osa võtma poliitilisest tegevusest. Ja kui, siis kuidas.
Me kõik, nn intellektuaalid, armastame sümboleid, metafoore, võrdlusi. Loosungeid heisatakse nagu lahingulippe ja üldiselt usutakse, et lahingulipu lehvimine ongi võidetud lahing. Nii on juhtunud ka minu lähedaste tuttavatega. Kui siis küsida selliselt võitlejalt möödaminnes, et kas parlamendivalimistel käsid, siis on vastus kiire tulema. Paljulugenud inimesena ütleb ta veendunult, et maailma muutmine algab teatavasti iseendast, ergo – las kõigepealt muudavad ennast need, kes seda veel ei tea! Üks sedel valimiskasti, no milleks, mida see muudab? Ja ta tardub Rodini mõtleja poosi, oodates taevast langevat sõnumit, et mis võiks olla just tema esimene samm maailma paremaks muutmise õilsas protsessis.
See banaalne stseen on üks sümbolkonstruktsioon. Mea culpa! Ent see pädeb kahjuks!
Aga paraku pädeb ka lihtne retooriline küsimus, mismoodi õigupoolest sõna, noodi, värvi, pildi, hääle jõud kui selline astub vastu näiteks globaalsele tuumaarsenalile? Jõust rääkimine parlamentaarse demokraatia kontekstis tähendab valdavalt üksnes valitsuskoalitsioonide jõuvahekordade analüüsi, maksupoliitilisi vaidlusi ja muud sellesarnast. Puhtad teemad, käsi ei määri. Kuid the new nuclear age (uus tuumaajastu — toim)? Kas olete juhuslikult kuulnud?
Teisalt jällegi – ei maksa kanda taskus illusiooni, et me tekstid, kuitahes andekad ja sugestiivsed, mõjuvad nendele, kelle vastu need on suunatud – Jõu esindajatele. Nemad ei loe neid tekste kunagi.
Kas me takerdume siin jälle klassikalisse küsimusse: miks Shakespeare'i või Mozarti olemasolu ei ole ära hoidnud kõiki järgnenud sõdu...?
Ei takerdu!
Kõik, mis toimub meiega, inimestega, on oma näilisest igapäevasusest hoolimata hoopis mitmekihilisem, hoopis peenem, hoopis rafineeritum. Kunstide maailma struktuur on peenstruktuur ja inimese hinge struktuur on samuti peenstruktuur. Nii nad kusagil kokku puutuvadki ja ükski jälgija ei suuda mitte kunagi neid salasidemeid jälgida. Need on siiski olemas, see lootuste võrk, mis alati laotub inimkonna kohal, lootusetuse udust hoolimata.
Kõik, mis toimub kunstide maailmas, on tegelikult inimese võitlus iseendaga, oma deemonitega, kui soovite. Võitlus iseendaga on keerulisem, aga efektsem kui võitlus teistega. Tegelikult on igal kirjanikul erakordselt raske kalduda kõrvale oma sisemisest kutsumusest, hoiduda allumisest mainitud nähtamatule pliiatsile.
Kuid muidugi on vahel ajastute lehekülgede pööramine jõudnud sinnamaale, et barrikaadidele oodatakse absoluutselt igaüht. Nii juhtus ka Eestis veerand sajandit tagasi. Ent me oleksime variserid, kui jätaksime retooriliseltki küsimata: kas kirjanikke, heliloojaid, maalikunstnikke ja kinomehi tõukas iseseisvusvõitluse barrikaadidele ainult suur abstraktne isamaa-armastus või oli tegu ka isikliku impulsiga, egoistliku vajadusega võidelda isikliku loomingulise vabaduse eest?
Mul on õnnestunud olla parlamendis ja valitsuses, olen kaua töötanud diplomaadina ehk riigiametnikuna. Olen ometi avaldanud paarkümmend raamatut, mitmes žanris. Kas mind on vaevanud kahestumine Tõe ja Jõu vahel? Ei. Sest mina elan ja olen inimene. Inimene saab olla igas ametis, igal maal, igas keeles.
Kirjavahetus sõbraga
Mis toimub ja mida teha, küsitakse alati, kui inimkonna ees seisavad suured probleemid. Olen harjunud vastama, et kõigepealt peaks asjale otsa vaatama ja vajadusel peeglisse vaatama.
Nüüd sobib tsiteerida mu hiljutist kirjavahetust sõbraga:
Tema kirjutas:
«Mulle meenus üks vestlus Jackiga. Jõudsime järeldusele, et tänapäeval on kirjutamine kaotanud osa oma müstikast või maagiast. Igaüks võib nüüd kirjutada ja seda ka avaldada. Sõna väärtus on justkui odavnenud ja sõnu on liiga palju saanud. Ma mõtlen tühje, ilma sisuta sõnu...»
Mina vastasin:
«Too järeldus, kuhu te jõudsite, on õige. Nagu teame, peitub kuulsas piiblilauses «alguses oli Sõna» nii tõde kui salapära. Sõna muutmine kaubaks ja selle kauba abil pideva kasumi taotlemine on ummiktee. Mina pole paraku vanajumal, et teada, millal sel ummikteel sein lõpuks ette tuleb ja kui kõrge või mis värvi sein. Kuid tuleb. Ajalugu on alati täis olnud pöördeid, ei jää ka järgmine tulemata. Ning rahajanused inimesed ei mõtle tavaliselt, milline on see paras rahaports, millega elus rahulikult hakkama saab, ikka rohkem ja rohkem tahetakse. Aga milleks tegelikult?»
Ja tema vastas seepeale:
«Sõna maagia ja müstika ning selle teisenemise kohalt olen enda jaoks leidnud selgituse Norbert Eliase tsiviliseerimisprotsessi teooriast. Käib pidev nähtamatu võidujooks. Mingi väike grupp, harilikult eliit, võtab mingi asja tarvitusele, valdab seda võrdlemisi kitsas ringis. Siis läheb see moodi, seda hakatakse teiste gruppide poolt järgi aimama, millega väheneb ka algse «asja», «tava», «kombe» eksklusiivsus. Tinglikult see asi odavneb ja läheb viimaks massidesse, saab kõikide omaks. Hea näide on noa ja kahvliga söömine, mis algul oli vaid eliidi pärusmaa ja läks hiljem massidesse, kaotades aga ühtlasi oma atraktiivsuse, muutus argiseks ja igapäevaseks. Võib olla, et nüüd on järg lõpuks selles protsessis jõudnud sõna kätte.»
Nii jõudsime oma tavalise e-kirjade vahetamise käigus vaat et meie tsivilisatsiooni lõpu tunnetamiseni.
Inimese vaim otsib alatasa lahendusi kõikidele probleemidele. Olen lõbustanud end sellelegi mõtlemisega, et kui keelaks koolides kirjanduse õpetamise, kas siis muutuks keelatud vili nii magusaks, et selle keelu varjus leviks taas ehtne igatsus millegi järele, mis on kaotsi läinud? Või kas poleks õigem, kui kirjanikud oma raamatute eest üldse tasu ei saaks? Kas muutuks kogu mõtlemine? Ma mõistan, et see on täna ebareaalne. Kuid unistada võiks vähemalt sellest, et kui raamatuga kaasneb kogemata mõni honorar või auhind, siis võetaks seda kingitusena, juhusena, ootamatusena, aga mitte eesmärgina ega reeglina.
Allakäiguajastu salajane võlu
Aga nüüd tsiteerimisest veel.
Üldise sõnavohamise ajastul, nagu see praegu meil on, tekib mul alatasa soov kasutada mõnd tsitaati, kiskuda olulisi sõnu välja loba ja kitši sõnniku alt. Umbes samal ajal, kui Gertude Stein oleks võinud öelda: «Writer is a writer is a writer is a writer» («kirjanik on kirjanik on kirjanik» — toim), kirjutas Oswald Spengler oma «Õhtumaa allakäigus» 20. sajandi kohta nii:
«Puht-ekstensiivse toimekuse aastasada, mis välistab kõrge kunstilise ja metafüüsilise loomingu – lühidalt öeldes, irreligioosne ajajärk –, ning mis igati kattub maailmalinlikkuse mõistega, on allakäigu aeg. Kahtlemata. Aga meie pole seda aega valinud. Me ei saa parata, et oleme sündinud inimesteks valminud tsivilisatsiooni algaval talveajal ja mitte küpse kultuuri päikselisel kõrgustikul, Pheidiase või Mozarti päevil. Nüüd sõltub kõik võimest olukorras, oma saatuses selgusele jõuda, ja taibata, et kuigi selles suhtes võib endale luisata, pole sellest võimalik mööda vaadata. Kes seda endale ei tunnista, sel pole kaalu oma põlvkonna inimeste hulgas. Ta jääb narriks, šarlataniks või pedandiks.»*
Ka 21. sajandi alguses on Spengler aktuaalne. Aga kui ma temast õigesti olen aru saanud, siis tundub allakäiguajastu narr üsna ahvatlev roll. Saatus kui soovite.
Narr sedapuhku Jõu vastu, mis meie valemit kasutades näitab taas, et ka narrus võib sisaldada nii Tõde kui Vaimu. Ilmselt midagi sellist tundsin ma alateadlikult kunagi ammu, kuuekümnendate lõpul, kui vana Brežnev valitses vanglariiki nimega Nõukogude Liit, kui mina polnud Spenglerit veel nuusutanudki, kui ma jooksin kodunt ära ja muutusin mõneks ajaks hipiks. Kahtlemata oli minusugune karvane vanglariigi normaalsete asukate jaoks narr mis narr, väliseltki.
Mõtetest rääkimata.
Lõpetuseks aga üks Oswald Spengleri sõnastatud Tõde, millest me ei tohi täna mööduda:
«Kui selle raamatu mulje mõjul uue põlvkonna inimesed pöörduvad lüürika asemel tehnika, maalikunsti asemel mereväe, tunnetuskriitika asemel poliitika poole, siis teevad nad seda, mida ma loodan ja neile ei saa midagi paremat soovida.»*
Jääb igaühe enda otsustada, kui palju on selles nägemuses irooniat, kui palju nukrust ja kui palju lootust.
__________________________
*O. Spengleri tõlge – M. Sirkel ja K. Ligi (Ilmamaa, 2012)