Vadim Žartun.

FOTO: Erakogu

Vadim Žartun on Peterburi äritreener ning finantskonsultatsioone pakkuva ettevõtte NovaTeam juht, kelle Venemaa majandust analüüsiv blogi on viimasel ajal seoses Venemaa majandusraskustega paljude lugejate tähelepanu köitnud. Intervjuus Postimehele räägib ta Vene rahvusvaluutat tabanud raskustest ning kuulutab «naftamajanduse» lõppu Venemaal. 

Tänavu mai lõpu poole tuli mul vahetada eurosid Vene rublade vastu. Rubla poolt vaadates ei olnud lood toona veel kõige «hullemad» – ühe euro eest anti 52 rubla. Mis on rubla viimase languse põhjuseks?

Viimaste nädalate rubla languses pole midagi uut ega üllatavat: rubla kurss lihtsalt reageeris alanenud nõudlusest tulenevale toornafta hinna langusele. Siin tuleb mõista rubla kursi ja naftahinna vastastikust suhet, mis väga lihtsalt seletades oleks järgmine: mida kõrgem on toornafta hind dollarites, seda soodsam on rubla kurss dollari suhtes.

See tuleneb sellest, et Vene Föderatsiooni põhiline sissetulek välisvaluutas tuleb nafta ja maagaasi müügist, kusjuures gaasi hind on samuti seotud nafta turuhinnaga. Mida kõrgem on toornafta hind, seda rohkem voolab dollareid Vene Föderatsiooni majandusse, kuid mida rohkem dollareid, seda odavamad nad on ning sellest lähtuvalt on rubla positsioon dollari suhtes tugevam.

Me kõik teame, et meie valitsusel on vaid üks geniaalne plaan kriisist väljumiseks: oodata kuni toornafta hinnad kasvavad. Aga millal naftahinnad jälle endistesse kõrgustesse ronivad? Mina arvan, et mitte kunagi.

Miks see on aga lihtsustatud seletus? Sest Venemaa ei ekspordi vaid naftat. Lisaks on ka import ja Keskpank võib mõjutada rubla kurssi müües või suurendades reserve. Kui rubla kurss reageerib vaid toornafta hinnale, siis see tähendab, et ülejäänud faktoreid ignoreeritakse – Vene majanduse jaoks neid ei eksisteeri. Pole valitsust, eksport piirdub toormega. Pole riiki – selle asemel on põhimõtteliselt «suur bensiinijaam». Rubla kursi ja nafta barreli hinna vahekorraks kujunes protsenti, mis on suuresti lubamatu riigi jaoks, millel vähemalt idee järgi peaks olema oma sõltumatu ja läbimõeldud majanduspoliitika.

Viimaseks olulisemaks uudiseks ongi Vene valitsuse avaldus, milles väljendati soovimatust kasutada keskpanga reserve rubla kursi toetamiseks. See tähendab, et Venemaa valitsus on leppinud sellega, et käesolev kriis on pikaajaline ning olemasolevatest reservidest selle ületamiseks ei piisa. Me kõik teame, et meie valitsusel on vaid üks geniaalne plaan kriisist väljumiseks: oodata kuni toornafta hinnad kasvavad. Aga millal naftahinnad jälle endistesse kõrgustesse ronivad?

Mina arvan, et mitte kunagi. Täpsemini, võibolla 30 aasta pärast, kuid siis on tarbimismahud juba teised. Nii või teisiti jääb vaid üle nentida, et «naftaajastu» on lihtsalt lõpule jõudmas.

Hiljuti näidati Vene televisioonis klippi, kus väike poiss ja Putin arutlevad rubla kursi üle. Putin vastab poisi murele rubla-dollari kursi pärast, et lood pole sugugi halvad, Venemaa eksporditavad kaubad muutuvad ju tänu rubla langusele odavamaks... Kuidas mõjutab rubla langus reaalsuses Venemaa ühiskonda? Toob see kaasa pettumust, ebakindlust või rahulolematust, mis võiks väljundi leida protesti näol?

Rubla kurssi loevad paljud tõepoolest tänase Venemaa majanduse seisu oluliseks indikaatoriks. Rubla nõrkusesse maailmavaluutade suhtes suhtutakse ühiskonnas halvasti ning rubla pikk langus on käimatõmmanud inflatsiooni «hoorattad». Riigis, kus iga viies elab allpool vaesuspiiri, võib hinnakasv loomulikult vallandada elanikkonna rahulolematuse. Kuid millised vormid see rahulolematus võtab, on täna veel liiga vara ennustada.

Venemaa elanikud on oma reaalsete sissetulekute langust hakanud tunnetama alles viimasel ajal ning usk «heasse» ning «tugevasse» tsaari, kes lahendab ükskõik, millise probleemi, kui teda vaid paluda, on praegu veel Vene ühiskonnas väga tugev. 

Jääb mulje, nagu pärineks Putini režiimi riigiideaal 19. sajandist: suur ja tugev impeerium eesotsas autokraatliku valitsejaga, kes laiendab piire ja liidendab uusi territooriume. 19. sajandi ideaalid peegelduvad ka riigi majanduses: veel mõni aeg tagasi rääkisid Venemaa juhid «energiakandjate superriigist». Millal jõuab Kremlis kohale arusaam, et need arusaamad ei sobi 21. sajandisse ja, et panna kõik panused toorme müügile pole hea plaan tuleviku seisukohalt?

On kaks võimalust: see süsteem saab edasi eksisteerida kui «toorme müügiga tegelev kleptokraatia» või täielikult kokku variseda.

Võimalik, et Kremlis mõistetakse seda kõike paremini kui meie siin teiega. Lihtsalt olemasoleval poliitilisel süsteemil on sedavõrd tõsised «sünnitraumad» ja «arengupeetused» – võltsitud valimised, rikkumised kohtusüsteemis, totaalne korruptsioon –, et ta ei ole võimeline eksisteerima ning toimima teistel alustel. Sõltumata seejuures juhtide vaimsetest võimetest ning nende soovidest midagi muuta.

On kaks võimalust: see süsteem saab edasi eksisteerida kui «toorme müügiga tegelev kleptokraatia» või täielikult kokku variseda. Oma senist kurssi ning süsteemi ennast pole ta võimeline muutma. Ma toon teile ühe näite: grupp bandiite langeb politsei piiramisrõngasse ning igat üht ähvardaks vangi andmisel surmanuhtlus – mis mõtet on siis neid perspektiive teades alla anda? Parem siis juba lõpuni minna. 

Olete võrrelnud Venemaa majandust lennukiga, mis on 15 tundi (aastat) ringiratast tiirutanud ning millel nüüd lõppes kütus. Nüüd langeb see lennuk maa suunas pikeesse. Kas ei oleks aeg nendel reisijatel, kes olukorras paremini orienteeruvad juba kirvega kokpiti ust maha murda? Mida saaks üldse antud olukorras teha?

Esiteks tuleb aru saada, et Putini väljavahetamine mõne tema lähikondlase Ivanovi, Medvedjevi või kelle iganes vastu aitaks osaliselt lahendada välispoliitilisi probleeme, pean silmas sanktsioone ning konflikti Ida-Ukrainas.

Iseenesest oli ju Krimmi annekteerimine totter idee. Mida Venemaa sellest sai? Konflikti kogu ülejäänud maailmaga ning järjekordse keskvalitsuse dotatsioonidel elava regiooni, ühes räpase mere ning halva veiniga.

Iseenesest oli ju Krimmi annekteerimine totter idee. Mida Venemaa sellest sai? Konflikti kogu ülejäänud maailmaga ning järjekordse keskvalitsuse dotatsioonidel elava regiooni, ühes räpase mere ning halva veiniga. Kuid vangerdused valitsuse võtmepositsioonidel ei aitaks lahendada Venemaa sisemisi probleeme, mh. seda, et puuduvad seaduslikud ning legitiimsed vahendid võimuvahetuseks, kuna tänase režiimi lähim ring on mässitud korruptiivsetesse skeemidesse.

Reaalsuses tähendaksid võimude lahusus ja vabad valimised Venemaa poliitilisele eliidile enesetappu ning riski, et neid kriminaalkorras vastutusele võetaks. Vaevalt, et neile see meeldiks. Valitsusevahetus Venemaal ei tooks kaasa Vene majandust vaevavate kesksete probleemide lahendamist, vaid lükkaks kõigest kokkuvarisemist edasi. Pean tunnistama, et kahjuks ma ei näe ka hetkel teisi jõude, kes tänases situatsioonis võiksid võimu enda kätte võtta ning olukorda kuidagi parandada. 

Praegu räägitakse palju Venemaa majandusest, kuid unustatakse, et Venemaa läänepiiril asub Valgevene, mille majanduse allakäik algas juba, siis kui Venemaal nauditi veel «häid» ja «rasvaseid» naftaaastaid, kui toornafta hinnad maailmaturul ületasid oluliselt tänaseid. Millised on tänase majanduskriisi tagajärjed Valgevenele?

Kui USA hakkab «aevastama», siis Venemaa «köhib». Kui Venemaa «köhib», siis Valgevenel on juba «insult». Väike ning ebaefektiivne majandus, ilma «naftatilgutita» ja muude ressurssideta on haavatav igasugustele välistele vapustustele. Eraettevõtted, eelkõige toiduainetööstus, on õppinud raskusi üle elama ning üldiselt ei lähe neil halvasti.

Seevastu riigiettevõtted, tõelised gigandid, mis saadud päranduseks nõukogude aegadest ühes toonase sisseseadega, on osutunud uutes oludes ebaefektiivseteks ja mittevajalikeks ning vaikselt nad «kustuvad». Nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, siis kriis lääne ning Venemaa-vahelistes suhetes on suurepärane võimalus Lukašenkale oma režiimi konserveerimiseks.

Täiesti ootamatult ei tundugi ta diktaatorite omavahelises võrdluses Putiniga enam nii «halb». Võimalik, et suhete paranemine Euroopa Liiduga võib Lukašenka režiimile olla finantsiliselt kasulik – selles osas on ta loomulikult suur «meister» - ning tänu läänest saadud laenuabile viib tulevikus läbi möödapääsmatud ning vajalikud muudatused riigi majanduses.