Viimaseks olulisemaks uudiseks ongi Vene valitsuse avaldus, milles väljendati soovimatust kasutada keskpanga reserve rubla kursi toetamiseks. See tähendab, et Venemaa valitsus on leppinud sellega, et käesolev kriis on pikaajaline ning olemasolevatest reservidest selle ületamiseks ei piisa. Me kõik teame, et meie valitsusel on vaid üks geniaalne plaan kriisist väljumiseks: oodata kuni toornafta hinnad kasvavad. Aga millal naftahinnad jälle endistesse kõrgustesse ronivad?
Mina arvan, et mitte kunagi. Täpsemini, võibolla 30 aasta pärast, kuid siis on tarbimismahud juba teised. Nii või teisiti jääb vaid üle nentida, et «naftaajastu» on lihtsalt lõpule jõudmas.
Hiljuti näidati Vene televisioonis klippi, kus väike poiss ja Putin arutlevad rubla kursi üle. Putin vastab poisi murele rubla-dollari kursi pärast, et lood pole sugugi halvad, Venemaa eksporditavad kaubad muutuvad ju tänu rubla langusele odavamaks... Kuidas mõjutab rubla langus reaalsuses Venemaa ühiskonda? Toob see kaasa pettumust, ebakindlust või rahulolematust, mis võiks väljundi leida protesti näol?
Rubla kurssi loevad paljud tõepoolest tänase Venemaa majanduse seisu oluliseks indikaatoriks. Rubla nõrkusesse maailmavaluutade suhtes suhtutakse ühiskonnas halvasti ning rubla pikk langus on käimatõmmanud inflatsiooni «hoorattad». Riigis, kus iga viies elab allpool vaesuspiiri, võib hinnakasv loomulikult vallandada elanikkonna rahulolematuse. Kuid millised vormid see rahulolematus võtab, on täna veel liiga vara ennustada.
Venemaa elanikud on oma reaalsete sissetulekute langust hakanud tunnetama alles viimasel ajal ning usk «heasse» ning «tugevasse» tsaari, kes lahendab ükskõik, millise probleemi, kui teda vaid paluda, on praegu veel Vene ühiskonnas väga tugev.