Toompeal toimus ilmselt võimsaim põllumeeste meeleavaldus pärast taasiseseisvuse saavutamist. Mööda Tartu maanteed pealinna poole veereva traktorite kolonni pikkus ulatus kilomeetriteni. Kolonni eesotsas oli surnukirstuga auto, mis pidi demonstreerima, et Eesti põllumajandus on surnud.
Olles ise põllumajandustöötajate laps, tean ma väga hästi, kui raske, kui keeruline ning kui riskantne see majandusharu on. Samas ei saa ma põllumajanduse eestkõnelejaid tõsiselt võtta, sest juttu Eesti põllumajanduse hävitamisest on nad rääkinud kogu taasiseseisvusaja. Mart Laar olevat ju põllumajanduse hävitanud juba veerand sajandit tagasi, aga kolonnis liikunud traktorite järgi paistab meie põllumajandus olevat vägagi elus.
Kogu iseseisvusaja jooksul on põllumeeste retoorika olnud nagu lastejutu paha siga: kord kärss kärnas, kord maa külmunud. Kord on ilmaolud kehvad, mille tõttu on vilja- või kartulisaak liiga väike, siis jälle on ilmad liiga head, tänu millele on saagikus suur, mis viib põllusaaduste hinnad liiga alla.
Minu mälu järgi põllumehed olnud rahul vaid ühel lühikesel ajavahemikul – 2008. aasta esimeses pooles, kui toidu hind kerkis kuni 20 protsenti aastas. Kui üks raadioreporter siis rahulolematult küsis, miks toidu hind nii kiiresti tõuseb, oli põllumeeste tuntud esindaja vastus umbes selline: mida te mögisete, meil on ju turumajandus.
Üks põllumeeste eestkõneleja Jaan Sõrra kurtis eelmisel nädalal Postimehe veebiväljaandes, et juba aasta on Vene turg kinni, tootmiskvoodid Euroopas kadunud ja piimahinnad langenud pea 40 protsenti.
Kõik on õige. Venemaa turu puhul realiseerus poliitiline risk, mis on olemas olnud ju kogu aeg, lihtsalt iga investor ja eksportija pidi selle riskiga arvestama. Mis puutub tootmiskvootide kadumisse, siis minu mälu järgi kurdeti varem just tootmiskvootide üle. Taas kärnas kärsa ja külmunud maa sündroom.
Eesti, tegelikult kogu Euroopa põllumehed võtavad toetusi iseenesestmõistetavana ja häda pole mitte toetuse puudumise pärast, vaid sellepärast, et Euroopa Liit ja riik annavad liiga vähe.
Muidugi on ka õige, et toiduainete hinnad on aastaga märkimisväärselt langenud. Hinnalangus on toimunud kogu maailmas. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on see toimunud juba kümme järjestikust kuud ning langustrendi lõppu pole esialgu näha.
Aga hinnalangus on toimunud ka muudes majandusvaldkondades. Põllumeeste eestkõnelejad on välja mõelnud perversse termini «arvestuslik saamata jäänud tulu». Eestis on hinnad langenud juba pea poolteist aastat ning sellest põhjustatud «arvestusliku saamata jäänud tulu» kompenseerimist võiksid riigilt nõuda ka teiste majandusharude esindajad.
Põllumeeste loogika järgi tuleks eriti tugevasti toetada pankasid, sest laenuintressid pole langenud mitte mõnikümmend protsenti, vaid finantskriisieelse ajaga võrreldes mitu korda. See kõik on põhjustanud pankadele saamata jäänud tulu.
