FOTO: Urmas Nemvalts

Arstiabi tagamiseks saartel tuleb leida lisavõimalusi

Väikesaarel elades peab inimene arvestama, et tervis olgu heas korras, kasuks tuleksid ka teadmised esmaabi andmisest. Sest perearst on Eesti üheksast väikesaarest praegu vaid Kihnus, kuid temagi valmistub pensionile minema. Rohkem meedikuid väikesaartel polegi.

Muidugi on tore, et riik on leidnud lisaraha vähemalt kiirabi raames tehtavateks kopterilendudeks, kuid saarerahva tervisemuresid see ikkagi ei lahenda, sest näiteks Ruhnu saarele sõidab helikopter poolteist tundi. Ruhnu on väikesaartest muidugi kõike kaugemal, kuid teistegi puhul kulub ­ainuüksi sõidu peale ikkagi umbes tund. Lisaks veel 15 minutit (tööpäevadel) ja tund (töövälisel ajal) ettevalmistuseks, siis veel tagasisõit – kõik see kokku tähendab, et haige hakkab abi saama alles kahe-kolme tunni möödudes. See ei ole mõeldud kellelegi etteheitena, kiiremini pole lihtsalt võimalik.

Loomulikult ei saa nõuda, et igal väikesaarel oleks polikliinik koos eriarstidega ja väike haigla hädalisemateks juhtumiteks, väikesaarel pole selleks piisavalt haigeidki. Nii et pere- ja eriarsti juurde tuleb ikka mandrile minna. Ent paraku pole väikesaartel isegi pereõdesid, kes oskaks tervisehäda tõsidust hinnata või kiirabikopteri tulekuni haige seisundit stabiilsena hoida, kuid sellestki oleks saareelanikele juba päris suur abi.
Perearste on küll püütud saartele praktiseerima meelitada, kuid see on valik, kus rahast isegi olulisemat rolli täidavad erinevad subjektiivsed tegurid, kas või näiteks see, et perearsti enese pere ei pruugi olla nõus väikesaarele kolima. Ja see on inimlikult arusaadav põhjus.

Järelikult tuleb riigil lisaraha otsimise kõrval vaadata ringi avarama pilguga leidmaks mingigi võimalus, kuidas väikesaartel arstiabi korraldada. Nii näiteks võiks motiveerida residente oma praktikat väikesaartel tegema, tagades neile seal selleks muidugi ka võimalused ja ülalpidamise. Eks igaüks tahaks ravi saada kogenud tohtri käe all, aga neid ei ole nii palju kusagilt võtta. Ent ka abiarsti ülesannetes tudeng suudab anda esmaabi või inimese läbi vaadata ja öelda, kui tõsise hädaga tegemist on. Resident tohib muidugi töötada vaid juhendaja käe all, kuid juhendajaga saab kontaktis olla ka interneti ja telefoni teel.

Põhimõtteliselt lubaks seda kõike juba praegune tervishoiukorraldus, kuid see ei toimi nii ja see omakorda tähendab, et selle korraldamisega pole piisavalt tegeletud. Maavanematel on küll kohustus korraldada konkurss perearsti leidmiseks, kuid tervishoiuteenuse tagamine ei peaks sellega piirduma, liiatigi kui viimase aja praktika näitab, et see konkurss kipub enamasti läbi kukkuma.