Tuleb hoida Euroopat koos, tuleb ühendada ja rahustada Eesti ühiskonda ning liikuda edasi oma muude strateegiliste probleemide lahendamisega. Selline võiks olla kõige üldisem retsept täna sügisest istungjärku alustavatele riigikogulastele.

Kes mäletab praegu Eestis veel Kreeka võlgu? Ometi oli just Kreeka kriis see, mis kõigest paar kuud tagasi ähvardas küsimuse alla seada Euroopa ühtsuse. Värskeimad uudised pühivad huulilt ja meelestki selle, mis alles äsja oli kõige aktuaalsem, tundus kõige ähvardavam, paistis olevat kõige olulisem.

Praegu räägime peaaegu üksnes pagulastega seotud kriisist Euroopas. Jutud ja teemaliinid on harali – faktid segunevad tunnetega, emotsioonid maailmavaatega, aidata tahtmine või hirmud uudisnuppude peegeldusega tegelikkuse kildudest. See on inimlik ja mõistetav üksikisiku tasandil ning teataval määral paratamatu avalikus aruteluruumis. Samas just segadust tekitavatel aegadel on vaja parimat segu soojast südamest ja külmast peast. Poliitikutel peab seda kohe kindlasti olema. Just sellised ajad sõeluvad välja riigimehed, eristades neid tuulenuusutajatest.

Euroopa Liidu ühtsus on vaieldamatult Eesti strateegilistes huvides – see on A ja O. Pole vast vaja üle korrata, et praegune pagulastega seotud kriis veab Euroopat lahku. Eesti poliitikud peavad meie riigi ja rahva huvides kiiresti mõtlema ja tegutsema, et välja pakkuda, mida Eesti riik veel saab teha selleks, et Euroopa ei käriseks. Eesti ei peaks olema vaid võimalikult väikese abistatavate inimeste «kvoodi» väljakaupleja, vaid peab aktiivselt pakkuma nii lahendusi kui oma jõukohast abi teistele Euroopa riikidele. Teisalt ei saa me olla vaid altruistlikud abistajad, vaid peame nõudma ka oma partneritelt, et Schengeni süsteem ei muutuks lõplikult farsiks, et abi põgenikele väljaspool ELi kasvaks, et leitaks strateegilisi lahendusi jne.

Riigimeestelt ja -naistelt oodatakse eestvedamist, tooniandmist. Neil ei ole privileegi kaotada pead, kui olud on vähegi tavapärasemast keerukamad.

Riigimeestelt ja -naistelt oodatakse eestvedamist, tooniandmist. Neil ei ole privileegi kaotada pead, kui olud on vähegi tavapärasemast keerukamad. Seepärast ootame selget, rahulikku ja ausalt tegelikkusele tuginevat sõnumit meie oma rahvale. Igas kriisis tahavad inimesed teada, mis neid ootab. Otsene vihaõhutamine ja provokatsioonid peavad saama selge vastuse, ühemõttelise hinnangu. Sama mõõduga ei saa aga vastata tavainimese hirmudele, olgu need siis põhjendatud või mitte. Eesti ühiskond vajab praegu ühendavat, mitte leerideks sildistamist.

Peame meeles, et ükski akuutne kriis ei kaota ära kohustust tegeleda meie oma strateegiliste väljakutsetega. Eesti ei ole kindlasti valmis. Alates haldus- või üldisemalt riigireformi küsimustest kuni hariduseni ja kaitsepoliitikani, teadus- ja arendustegevuse võimalikest ümberkorraldustest kuni riigiettevõtete juhtimise ja läbipaistvama poliitikani. Ka segastel aegadel tuleb laduda Eesti tuleviku müüri.