Ma väidan, et olgu moslem, kristlane või mõne muu religiooni esindaja, igal juhul on usk vaid üks paljudest tema elu mõõtmetest. Nii selle tähtsus konkreetses elus kui arusaam, mis on Jumalale meelepärane käitumine, samuti viitsimine mainitud arusaama järgi käituda, varieerub äärmiselt laialt.
Kui alustada päris välistest teguritest, siis leidub maid, kus kõik pannakse sündides vastavalt vanematele mingi konfessiooni nimekirja. Isikutunnistusel on olemas koht usu jaoks ning võimalust, et sa oled mitteusklik või kuulud konfessiooni, mida pole riiklikus nimekirjas, ei lubata. Selle variandi eriti vänge kategooria on riigid, kus kehtiva riigiusu vahetamine mõne teise vastu on karistatav kuni surmanuhtluseni välja. Ehk näiteks Afganistani «paberitega» moslem võib olla veendunud ateist, aga ei taha selle nimel surra.
Teisalt võib usk olla kombineerunud kultuuri või režiimiga. Nii Türgi ja Indoneesia kui Saudi Araabia on moslemimaad. Nende tänavapilte võrreldes peaks olema ilmselge, et võimatu on rääkida üldisest üleilmsest moslemite rõivastusstandardist. Nagu ka praalida, et «katsuge te minna mõnes islamiriigis bikiinidega randa» (ehk skeptikud usuvad, et Antalya ja Bali on päriselt olemas, mitte hirmus propagandavale), või siis vastupidi «moslemid on alati äärmiselt tolerantsed teiste suhtes» (mustas kotis liikumise reegel paistab saudidel kehtivat ka mittemoslemeist naistele). Inimesele, kes juhtumisi on moslem, võib meeldida kanda riideid, millega ta on oma kultuuris harjunud. Ka võib inimene kuuluda mingisse usku seetõttu, et see seob teda juurtega – näiteks Eestis on üllatavalt palju kirikupoolakaid.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/14/4489497t1h8d58.jpg)