Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/14/4489497t1h8d58.jpg)
Minu plaan oli kirjutada, et paljalt seetõttu, et keegi on moslem, ei tasu teda veel peljata. Pärast ühe möödunudnädalase arvamusartikli lugemist otsustasin kirjutada usklikest üldisemalt. Sest sellest muidu mitme hea mõttega tekstist jäi muude asjade seas taas kõlama kena üheplaaniline arusaam, et ka kristlasest arvajad ainult oma kogukonna (kus muidugi ollakse standardsed ja ühel seisukohal nagu Fordi liinilt võetud tükid) esindajad ning ainus väärtus, mida nad jagada tahavad, on sundevangeliseerimine.
Ma väidan, et olgu moslem, kristlane või mõne muu religiooni esindaja, igal juhul on usk vaid üks paljudest tema elu mõõtmetest. Nii selle tähtsus konkreetses elus kui arusaam, mis on Jumalale meelepärane käitumine, samuti viitsimine mainitud arusaama järgi käituda, varieerub äärmiselt laialt.
Kui alustada päris välistest teguritest, siis leidub maid, kus kõik pannakse sündides vastavalt vanematele mingi konfessiooni nimekirja. Isikutunnistusel on olemas koht usu jaoks ning võimalust, et sa oled mitteusklik või kuulud konfessiooni, mida pole riiklikus nimekirjas, ei lubata. Selle variandi eriti vänge kategooria on riigid, kus kehtiva riigiusu vahetamine mõne teise vastu on karistatav kuni surmanuhtluseni välja. Ehk näiteks Afganistani «paberitega» moslem võib olla veendunud ateist, aga ei taha selle nimel surra.
Teisalt võib usk olla kombineerunud kultuuri või režiimiga. Nii Türgi ja Indoneesia kui Saudi Araabia on moslemimaad. Nende tänavapilte võrreldes peaks olema ilmselge, et võimatu on rääkida üldisest üleilmsest moslemite rõivastusstandardist. Nagu ka praalida, et «katsuge te minna mõnes islamiriigis bikiinidega randa» (ehk skeptikud usuvad, et Antalya ja Bali on päriselt olemas, mitte hirmus propagandavale), või siis vastupidi «moslemid on alati äärmiselt tolerantsed teiste suhtes» (mustas kotis liikumise reegel paistab saudidel kehtivat ka mittemoslemeist naistele). Inimesele, kes juhtumisi on moslem, võib meeldida kanda riideid, millega ta on oma kultuuris harjunud. Ka võib inimene kuuluda mingisse usku seetõttu, et see seob teda juurtega – näiteks Eestis on üllatavalt palju kirikupoolakaid.
Sisemisest tungist usu valinud aga ei kaota sellega oma ülejäänud omadusi – säilivad sugu, haridus, elukogemus ja traumad, temperament, rahvus, parem- või vasakpoolsed poliitilised vaated.
Sisemisest tungist usu valinud aga ei kaota sellega oma ülejäänud omadusi – säilivad sugu, haridus, elukogemus ja traumad, temperament, rahvus, parem- või vasakpoolsed poliitilised vaated. Vähe sellest, inimese suhe Jumalaga pole tihti nii stabiilne kui väljastpoolt võiks arvata. Lihtsamal juhul vahelduvad innukama palvetamise perioodid kõhkluste ja leigusega. Hoogsamate puhul näeme endistest elusõnalastest võitlevaid ateiste või siis Hollandi Vabaduspartei kunagise liikme Arnoud van Doorni sorti näiteid, kes siirdus islamofoobsest erakonnast islamiusku.
Paljalt usutunnistus ei määra just palju ning kindlasti ei tohiks olla poliitiliste otsuste alus.