Valule vaatamata tööl

Jean-Claude Juncker Foto: Andrus Peegel

Kas keegi Eestis pani tähele, et ta viitas Vao põlengule? Nii päris mu euroasjadest teadlik tuttav pärast Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kolmapäevast kõnet Strasbourgis. Ilmselgelt viitas ta lausele: «Kuid paatide sadamast tagasi surumine, pagulaslaagrite põlema pistmine või vaeste ja abitute inimeste eiramine – see ei ole Euroopa.»

Ma kahtlen, kas Juncker ennekõike Vaole viitas, kuigi osaliselt ehk siiski. Saksa politsei uurib parajasti 4. septembri süütamist Heppenheimi pagulaskeskuses, kus sai viga viis inimest. Pagulaskeskusi on süütajad rünnanud ka Berliinis, Alam-Saksimaal ja Baierimaal. Heidenaus pöördus olukord vägivallale, kui paremäärmuslased üritasid takistada elanike sissekolimist.

Türgi meedias ringleb aga väide, et kreeklased mitte ainult ei aja nende poolelt tulevaid paate oma vetest välja, vaid suisa suskavad neisse auke, justkui soovides, et migrandid läheksidki põhja. Eurooplasi, keda süürlaste saabumine tumedatele tegudele kannustab, leidub mujalgi.

Paarilt inimeselt olen kuulnud ka veendumust, et Juncker üritas pagulaste ümberjagamiskava spetsiaalselt meie jaoks suhkurdada lausega: «ELi liikmesmaade julgeolek ja piirid on puutumatud. Ma tahan, et Moskvas seda väga selgelt mõistetaks.»

Ka see tundub rohkem fantaasiana vallast «Mida elevant minust mõtleb?». Kuigi suured vaatajaarvud tagas Junckeri kõnele migratsioonimure, oli tegu siiski traditsioonilise komisjoni presidendi aastakõnega olukorrast ELis. Süürlaste saabumine võib olla küll vähendanud teiste teemade kajastust, aga ei tähenda, et probleem Kreeka majanduse või Venemaa kurja käitumisega on kadunud.

Pigem olnuks põhjust muretsemiseks, kui Moskvat poleks hoiatatud. Kreml vajab neil päevil sagedat meenutamist, et kuigi migratsioon on tekitanud ELi lõhesid, mida Venemaa president Vladimir Putin oma sigatsemisega Ukrainas lüüa ei suutnud, ei tähenda see, et lääs ida eest seista ei plaani. Ehk elevandil üks jalg sügeleb, aga vägivaldset amputatsiooni ta ei ihka.

Mis muidugi ei tähenda, et Juncker suhkrut pagulasplaanile pannud poleks. On võrreldud, et kui eelmine Euroopa Komisjoni president José-Manuel Barroso koostas selle tähtsa kõne väikese meeskonnaga, siis Juncker kaasas ettevalmistustesse suure hulga inimesi. Ta suhtles europarlamendi parteiliidritega, käis kahepäevasel väljasõidul oma 28 volinikuga, pidas nõu hulga asjatundjatega.

Selle ettevalmistuseta olnuks kogu pagulaste ümberjagamise ja alalise kriisimehhanismi tutvustamine ka täiesti mõttetu. Mäletatavasti tõmmati analoogsele plaanile juunis vesi peale. Juncker võib olla küll kohati tavatult joviaalne, aga mitte loll, et esitaks midagi muutmata ja kedagi veenmata sama kava kolm korda suuremas mastaabis.

Euroopa Komisjoni kõneisik Mina Andrejeva rääkis Politico veebiväljaandele, et kuigi Juncker konsulteerib paljudega, saab sõnavõtt lõppkuju mitte ametnike kabinettides, vaid eelneval õhtul tema hotellitoas.

Kui mitte pikk karjäär Luksemburgi peaministrina, siis igikestev draama Kreekaga ja Venemaa püsiv jultumus on Junckerit tõenäoliselt päris kenasti karastanud. Ka olukorraks, kus ta peab tooma üsna «mitmekülgsete» vaadetega Euroopa ette julge migratsiooniplaani. Sellegipoolest ei saanud teisipäeva õhtul hotellitoas kõne lihvimine olla Junckerile kerge. Kaks päeva varem suri tema 87-aastane ema Marguerite. Kaotusevalus sattus haiglasse isa.

Europarlamendi presidendist Martin Schulzist oli inimlik kogu Euroopa silmade all need faktid kaastundeavalduse vormis välja öelda. Aitamaks mõista, miks Junckeri kõnesse lipsas paar viga ja ta mõnd nalja tehes ei naeratanud.

Pagulaste puhul osaliselt ka haletsusele apelleerinud Juncker endale kaastunnet ei küsinud. Ütles hoopis hiljem pressikonverentsil, et just austus vanemate tööeetika vastu kannustab teda: «Minu isa, kes on praegu haige, ja mu ema, kes on surnud, nad tegid alati tööd. Ja mina teen ka tööd.»