Mae Merusk: patriootlikkusest, sallivusest ja nagu ikka – pagulastest

Mae Merusk Foto: Erakogu

Pidevalt rõhutatakse, et me peame olema «sallivad». See on minu arust üks väga ebameeldiv asi. Kõlab umbes nii, et «ok, ma kannatan sind, aga ega sa mulle väga ei meeldi». Sallin, sest nii on kombeks. Just kallale ei lähe, aga ega ei austa ega armasta ka, kirjutab turismitöötaja Mae Merusk.

Minu vanemad on olnud alati väga eestimeelsed. Nõukogude ajal oli meil alati jõuludel kuusk toas. Koos seisime Balti ketis. Ka tänapäeval ei unustata iialgi tähtpäevadel lippu vardasse tõmbamast ja vabariigi aastapäeval on laual tort.

Ka mind on püütud eestimeelseks kasvatada, aga ma ei ole vist päris hästi sellele kasvatusele allunud, sest olen suure osa oma elust ringi reisinud, erinevates kohtades elanud ja ütlen häbenemata, et ma pole olnud kunagi selline inimene, kes ilma musta leiva ja kaljata hakkama ei saa ning oma kodukarjamaad ja paekivist randa taga nutab. Samas olen uhke selle üle, et olen eestlane. Kellena sa sünnid selleks sa jääd, ela kus tahad. Ma võin aga julgelt öelda, et minu vanemad on tõelised Eesti patrioodid.

Aastasadu on «patrioot» olnud sõna, mis on väljendanud positiivsust ja patriootlikke inimesi on alati austatud. Viimastel kuude sündmuste käigus tundub aga kohati, et oma kodumaa kaitsmine ja rahva ülistamine oleks nagu kuriteoks saamas. Ülistada ja armastada tuleb kõiki teisi, omasid alles viimaste hulgas. Isamaad oleks tore kellegagi jagada. Riigipiirid oleksid nagu midagi sümboolset. Lugesin just ühest ajakirjast proua Kaja Kallase väidet, et ungarlaste müüriehitus piirile on inimeste vaba liikumise lõpp. Me muutuvat kinnisteks riikideks. Aga milleks siis eksisteerivad üldse veel riigipiirid? Kaotame need kogu maailmast ja vaatame, mis saab? Laseme inimesed liikuma!

Ja kui inimeste vaba liikumine on igal pool kombeks, siis ma ei saa aru, miks oli minu viimasel Inglismaa reisil passikontroll, kus pidin oma isikut tõestama? Tahaks näha, mis minuga tehtaks, kui ma läheks kusagile Aafrika või Lähis-Ida riiki, tehes nägu, et mind piirid ei huvita ja üritaks seal «vabalt liikuda». Vaevalt, et keegi tuleb ja ulatab mulle mahlapaki ja sooja kampsuni...

Vihakõne ja vihategu

Mõne kuu jooksul on saanud moesõnadeks «vihakõne» ja «vihategu». Mitte väga kauges minevikus olid kõik (või no vähemalt enamus) õnnelikud Eesti iseseisvumise pärast. Kas vene vägede Eestist väljakihutamine oli samuti vihategu? Ja sellele eelnenud miitingutel esineti vihakõnedega?

Mind huvitab, kes on sellised tobedad väljendid kasutusele võtnud – ehk on ta nii julge ja astub avalikkuse ette ning seletab siis ikka põhjalikult lahti, mida nende sõnadega öelda tahetakse? Vao pagulaskeskuse süütamist valgustati kui vihategu. Ükskõik, kelle maja või elamise süütamine on kuritegu ja kõik kuriteod sooritatakse viha (aga vahest ka lolluse) mõjul.

Vihakõne on sellisel juhul kõne, mis on suunatud ükskõik kelle vastu? Või on tegemist mingi konkreetse grupi inimestega, kelle suhtes ei tohi arvamust avaldada, teiste kohta võib aga rääkida, mida sülg suhu toob? Sellisel juhul enne, kui vihakõnes süüdistada, toodagu seadusega välja need grupid ja inimrühmad, kelledest rääkimine on tabu.

Pidevalt rõhutatakse, et me peame olema «sallivad». See on minu arust samuti üks väga ebameeldiv asi, see sallimine. Kõlab umbes nii, et «ok, ma kannatan sind aga ega sa mulle väga ei meeldi». Sallin, sest nii on kombeks. Just kallale ei lähe, aga ega ei austa ega armasta ka.

Üks põhilisi komponente inimestevahelistes suhetes on just nimelt austus – ma ei pea oma ligimest tingimata armastama aga inimesena austama, seda küll. Kuid austus peab olema alati vastastikune, muidu see ei toimi.

Mis puutub rassismi ja rassistiks olemist, siis on kurb kogeda, et 21. sajandil on see saanud üheks suuremaks sõimusõnaks. Ja kui üritad oma mõtteid avaldada ja sinu «vastane» ei oska sinu küsimustele vastata, saad kohe kuulda, et oled «rassist». Ja mis siis? Ma ei pea seda sõimusõnaks. Sõimusõnad on teised. See on sõna, millega sind liigitatakse sinna «sallimatute» klassi.

Lugesin internetiportaalist Eestis sündinud Nigeeria päritoluga Karl Tuuliku lugu. Ta ise väidab, et paar aastat tagasi oli elu ilus ja tema eksootiline välimus tuli hoopiski kasuks, sest inimesed tahtsid temaga tutvust teha, nüüd on aga kõik muutunud ja tänaval kuuleb ta pigem ähvardusi.

Kas eestlased on rassistid?

Ei usu, et Eesti inimesed on muutunud üleöö «rassistideks». Siin on oma süü valitsusel, kes varjab rahva eest igasuguste kvootide suuruseid ja kokkulepete sõlmimist ja tekitab sedamoodi inimeste hulgas paanikat.

Ja muidugi on inimesed mures oma tuleviku pärast. Kust võetakse raha kogu selle massi ülevalpidamiseks, kes Euroopa suunas liigub? Euroopa ise ei ole samuti tänapäeval kõige paremas majanduslikus olukorras. Ja mis on kurb – tülli lähevad oma riigi inimesed ja samuti ei leia ühist keelt enam ka Euroopa riigid, mis varem ometi nii kenast ja rahulikult koos eksisteerisid. Või on ka see Euroopa-sisene tüli kellegi plaani üks osadest?

Ja kõigest sellest on loomulikult tuult tiibadesse saanud ka kamp harimatuid jõmme, kes üritavad oma üleolekut näidata kellegi nahavärvi halvustades. Aga kindlasti halvustavad nad võimaluse korral ka omasuguseid. Selliseid on kahjuks alati olnud ja on ka tulevikus.

Kas mulle meeldivad kõik valged või ka oma rahvusest  inimesed, kes mind ümbritsevad? Loomulikult mitte. Ja miks ei meeldi? Sest endale meeldivad inimesed valime ikka käitumise, harituse ja selle järgi, kuidas antud inimesega kontakti leiame. Välimus ja seega ka nahavärv ei mängi siin erilist osa.

Kuna Aafrika ja Euroopa kultuurid ja ka mõttemaailm on kardinaalselt erinevad, siis on meil teisalt tulnud inimeste hulgast ka suhteliselt raske sõpru ja mõttekaaslaseid leida – pidage seda siis rassismiks või milleks soovite.

Sõjapõgenikke, eelkõige naisi ja lapsi tuleb aidata, olen samuti selle poolt – aga ei saa lasta kontrollimatult Euroopasse tuhandepäiseid inimmasse, kes on sageli ilma dokumentideta ning siin lihtsalt laiali valguvad.

Viimasel ajal televisioonist kasvõi Ungari uudiseid vaadates tundub kohati ka nende sõjapõgenike käitumine kummaline: matkatakse läbi mitme maa, kus pole mingit sõda, et jõuda Saksamaale? Mis imet sealt oodatakse?

Kui suudad ära tõestada, et tõepoolest sõja eest põgened, siis asüüli annaks iga vähegi arenenud maa. Samuti hullumeelne trügimine Ungaris rongide peale – sellisest paanikast võib aru saada, kui selja taga plahvataksid pommid ja inimene võib tõesti teha meeletusi, et ellu jääda aga eluvaim oli ju kõigil sees ja elu-surma küsimusega tegemist ei olnud. Seal ei hoolitud enam ei naistest ega lastest, nõrgemad tallati lihtsalt jalge alla.

Ja see kisa ja lärm, ümbruse lagastamine ning oma õiguste nõudmine. Kas ikka surmasuus olnud inimesed käituvad sedamoodi? Arvan, et  need, kes Aafrika mandril tõepoolest abi vajaksid, sealt lihtsalt põgenema ei pääse. Eks vaatame, mis edasi saab...