Jaak Urmet

FOTO: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud. Mulle ei ole eales olnud meele järgi mingisugune Eesti Vabariigi elanike lahterdamine keele alusel eestlasteks ja mitteinimesteks. Või omadeks ja okupantideks.

Siis hüppasid kuskilt välja mingid isehakanud perekonnakaitsjad. Tohutult on eestlust ja rahvuslust minu jaoks diskrediteerinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, eriti selle juhtide tegevus ja sõnavõtud. Ja pärast suvelõpu atakkimisi pagulaste teemal on mul juba isegi kuidagi... häbi ja piinlik ennast eestlaseks nimetada. Ma ju saan aru, et rahvusluse on sel moel perverssete vormideni arendanud väike osa rahvast, aga ometi, tilk tatti tordil nullib kogu tordi isuäratavuse. Küsimus ei ole ju selles, kas pagulased meeldivad või ei meeldi, küsimus on selles, kas meil on või ei ole inimlikkust aidata neid, kellel on parajasti raske. Veel enam, küsimus on juba ammu ka selles, kes me kiidame «eesti rahva hoidmise» nimel heaks massimõrva või mitte.

Kes ma siis olen, kui ma ennast esimese asjana eestlasena ei identifitseeri? «Kes ma olen?» võiks üldse iga inimene endalt aeg-ajalt küsida. Kui ma identifitseerin ennast esmalt eestlasena, siis ma justkui deklareerin, et mul on midagi – peale keele – ühist näiteks sellega, kes nuriseb, et külavaheteel, kus kõnnivad lapsed ja sõidavad jalgrattaga vanainimesed, ei saa enam kihutada 110 km/h, vaid 50 km/h, sest kuradi märk pandi püsti. Või sellega, kes läheb politsei enda Facebooki lehele laiama, et kui ta ka teaks Vao põgenikekeskuse süütajat, siis ta seda ei ütleks, või nendega, kes sellisele kommentaarile laike panevad. Või sellega, kes plärtsab uhkelt, et kirjanikud on muidusööjad ega peagi riigilt mingit toetust saama. Kokkuvõtvalt: mis peale keele saab mind siduda sarikihutajate, roolijoodikute, liiklusmõrtsukate, EKRE poliitikute, natsihakatiste, genotsiidiihalejate, harimatute sõimajate, varaste, pättide, vandaalide, petiste, pendlikõigutajate, lollakate jõmmide, ajulagedate tibide ja oi kui paljude eri liiki tegelastega kõik veel? Ajalugu, kultuur? Enam kui veider on neid nähtusi üldse selliste inimgruppide puhul jutuks võtta. Varaste ja sõimajatega rääkida Tuglasest? Demagoogide ja paranoikutega Eesti ajaloost? Tänan, ei soovi. Kas meid seob riik, kodumaa? Jah, kahjuks küll. Aga võiks mitte siduda. Ma ei soovi nendega oma eluruumi jagada. Riiki ja kodumaad siiski saab kergesti välja vahetada, nii et need ei ole püsivad sidemed. Jääb ikkagi ainult keel. Kas sellest piisab, et nimetatud kontingendiga mingit ühtekuuluvust tunda? Ei, mina ja nemad oleme kaks täiesti eri leeri, ja keel ühendab meid ka üksnes niipalju, et ma mõistan nende verbaalset eneseväljendust, mis tavaliselt on tülgastav jura.

Kahjuks ei saa ma ka öelda, et ma tunnen täielikku ühtekuuluvust näiteks kirjanikega, teiste kultuuritegijatega, vaimuinimestega, olgu siis oma keeleruumis või internatsionaalselt. Tunnen seda ühtekuuluvust siin küll väga suurel määral – näiteks Soome, Senegali või Uus-Meremaa kirjanikuga on mul mõndagi rääkida, seevastu kui eesti keelt kõneleva jõmmi või vihaõhutajaga ei ole mul suurt millestki rääkida –, aga kahjuks ei ole isegi juba eesti väike kirjanikkond homogeenne, vaid kisub maailmavaateti harali. Kui olin diplomaatiliselt öelnud, et ma ei ole Eston Kohvri teemal valmis siiski riiklikke seisukohti päris reservatsioonideta omaks võtma, kuni avalikkuse käes ei ole infot oluliselt rohkem kui mõned kapo poetatud killukesed, siis teatas üks kirjanikust härra, keda ma viimased 15 aastat olen ikkagi nagu suht kamraadiks pidanud, täiesti ootamatult ja selja taga, et kui jamaks läheb, siis ta teab, kuhupoole toru suunata. Pidades silmas mind. Näete, endine kambajõmm on valmis mind nüüd maha laskma. Ainuüksi sellepärast, et ma ei väljendanud pimesi usku mingisse tema poolt ainuõigeks peetud seisukohta. Niisugused kokkupõrked paistavad olevat tänase päeva sotsiaalmeedias järjest tavalisemad. Näiteks üks tippajakirjanik, keda ma seni olen pidanud ikkagi mõistlikuks inimeseks, on hakanud järjekindlalt ja mõnitavalt välja naerma euroopalikke väärtusi ja sallivuse ideed. Niisiis, isegi nende hulgas, kes on kultuuris pädevad ja peaksid nagu esindama vaimset eesrinda, ei saa ma ennast alati tunda nagu omade kambas.

Mõne aasta pärast võib minu esivanemate talu tähistada 300 aasta möödumist esmamainimisest. Minu esivanemate harud ulatuvad kirjapandult mitmel juhul 18. sajandi teise poolde ja ühel juhul isegi 17. sajandisse. Eellasi uurides ei ole ma muide leidnud nende seast ühtki välismaalast, võõrast, mitte-eestlast. Mitte et see midagi just näitaks. Või tõestakski – sest ega siis mõisnike lähisuhteid talurahvaga kirikuraamatusse kirja pandud. Aga ajal, mil päevakorda on teravalt tõusnud rahvuslik tõupuhtus, on see kindlasti mõneski kontekstis argument! Maal olles võin lükata põllupoolse värava lahti ja heita 180-kraadise pilgu üle põldude kaugele metsaviirule teadmisega, et täpselt samasugune vaatepilt avanes samast punktist ka vähemalt 150 aastat tagasi. Teisel pool läheb majast mööda külatee, mis on seal kulgenud juba vähemalt Läti Henriku ajast alates. Mulle meeldib mängida mõttega, et võib-olla on ka Läti Henrik ise seda teed sõitnud, teadaoleva järgi on see võimalik. Nagu ka võis seda teed sõita lausa Rooma paavsti saadik Modena Wilhelm. Miks mitte? Vähemastki on legende loodud! Seda kõike arvesse võttes olen ma nii põline, kui üldse saab siin maal põline olla. Mul on siin maal absoluutne õigus arvata rahvusest, kultuurist, ajaloost, keelest, perekonnast, riigist nii, nagu ma ise paremaks pean. Mul on õigus defineerida rahvuslust nii, nagu ma ise õigeks pean. Kellelgi ei ole õigust mulle vastavaid seisukohti ette kirjutada või nende täitmist nõuda. Mul on õigus ennast nimetada, kuidas tahes. Mul on ka õigus tunda piinlikkust eestlaseks olemise üle.

Jaa, loomulikult on ka paljud neist inimgruppidest, kellega ma ennast seostada ei soovi – just igasugu «kultuurikaitsjad», «rahvapäästjad» ja teised nuiaga mingite «väärtuste» eest seisjad –, põlised siinmaalased, auväärsete sugupuudega. Jaa, muidugi sööstavad nad nüüd väitma, et sama õigus on neilgi. Aga mina ütlen siis neile: mina arvan nii ja minu arvamine ei ole millegi poolest õigustühisem või väärtusetum teie arvamisest! Minu arvamisele annavad mandaadi kümme põlvkonda kirjapandud siin maal elanud eestlastest esivanemaid ja kogu selle ajaloolise jõuga ütlen mina neile, kes siin riigis viimasel ajal sunnivad mind tundma piinlikkust eestlaseks olemise üle: ärge mölisege! Aitab plärast! Tõmmake oma kotisuu kinni! Mina ei soovi elada sellisel maal, sellises ühiskonnas, sellises riigis, nagu teie mulle näkku tahate toppida!

Mõte tiirleb ikka ümber Vao juhtumi. Põgenikekeskuse põlenud sein kärpis minus olematuks viimased seni veel säilinud idealismi riismed, osutades halastamatult tõsiasjale, et paljud eestlased tervitaksid rõõmuga neist millegi poolest erinevate inimeste füüsilist likvideerimist, jah, öelgem otse välja – genotsiidi. Just siia ma tõmbangi piiri. Ma saan aru inimestest, kes on Euroopas reisinud ja toovad siiamaile teateid tänaval laisalt lösutavatest ja abirahast elavatest ränduritest. Ma olen ka ise neid näinud ja ega minagi ihka neid Eestisse. Kuid ma pigem elaksin koos nende lösutajatega kui tõbrastega, kes ihkavad mingit püha genotsiidi! Veel enam, mis takistab enne vihaplärtsu väljalaskmist järele vaatamast, kes seal Vao keskuses tegelikult elavad? Info on internetis kohe leitav: käesoleval aastal on Vao keskuses peatuspaiga leidnud 31 inimest Ukrainast, 23 inimest Sudaanist, 15 inimest Süüriast, 8 Palestiinast... Piisab ainuüksi pistelisest «Aktuaalse kaamera» vaatamisest, et teada, mis neis riikides sünnib ja et need ei ole inimesed, keda ajas kodust välja kihk abirahast elada! Kõigis neis riikides käib hetkel sõda, tapmine, sealsesse igapäevaellu kuuluvad autopommid, enesetaputerroristid... Ja enamgi veel, kuidas mõista seda, et Ukraina läänemeelsete võitlust toetab eesti rahvas justkui üksmeelselt ja enesestmõistetavalt, saates humanitaarabi ja elades igal viisil kaasa, aga sealt pärit 31 pagulast Vao keskuses ei kannata suur osa eestlastest kohe mitte? Ma näen Vao juhtumi valguses šokeerivalt palju eestlasi, kes ei ole mitte millegi poolest paremad kui Islamiriigi barbarid. Vahe on ainult selles, et Islamiriigi barbaritel on juba relv käes, eesti barbaritel veel mitte. Ja et mõni eesti barbar ühel hetkel relva kätte võtab on tohutult tõenäolisem kui islami sissetung Eestisse ning selle tulemusena meie maal seaprae söömise ja jaanipäeva tähistamise ärakaotamine. Eesti rahvuskehal on praegu laienemas ikka väga ohtlik mädakolle.

Kes ma siis ikkagi olen? Üks sõna juba ilmus välja – ma olen põline. Kindlasti ma olen ka ühiskonna liige. Ma olen riigi kodanik. Valija. Kas kosmopoliit oleks õige sõna? Maailmakodanik? Ei, mõlemad on valed sõnad. Kumbagi ei seo vaimne side kohaga, kus nad elavad. Mind seob. Ma olen Eesti põline, kes tahab siin maal elada mitte eelkõige kui eestlane, vaid eelkõige kui inimene. Inimene inimlikkuse esindaja tähenduses. Ja mul on hea meel, kui siinse kirjatüki läbi lugenu saab nüüd nentida, et tema on samuti minu leerist.