Kuuldes räägitavat võõravihast ja vihakõnest Eesti ühiskonnas, tekib küsimus, kas meil pole isegi kõige kõrgemal tasemel satutud anonüümsete kommenteerijate väga marginaalse osa mõjuvälja, kirjutab Õpetajate Lehes Karl Kello.
Karl Kello: anonüümsus on vabadus vastutuseta
11. september 2015, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See osa on need mõnisada nternetitrolli, kes moonutavad ühiskondlikku arvamust.
Meie president ütleb, et Eestit viib edasi elav ja tsiviliseeritud arutelu: «Mis muide tähendab, et ka arvamusvabaduse äärealadelt purskuval kurjusel on vabas demokraatias oma võimalus» – ja see on normaalne seni, kuni jääme oma aadete ja põhivääruste juurde; kuni nimetame ka matslikkust ja vihkamist just selleks, mida need ongi: «Mis tähendab iga kodaniku ja loomeinimese julgust öelda välja oma arvamus. Ilma hirmuta, et see vallandab organiseeritud kurjuse vastulöögi. Mitte oodata ja loota, et valitsus midagi teeb» (Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuse taastamise 24. aastapäeval 20.08.2015 presidendi roosiaias).
Kurjusele tuleb vastu astuda
Mis tähendab, et ka kurjusel on vabas demokraatias oma võimalus? Kurjusele ei pea antama võimalust. Isegi «vabas demokraatias» mitte. Kurjus jäägu sinna, kus on tema koht. Mis toimub? Siinkirjutaja on ilmselgelt midagi olulist demokraatia arengus maha maganud. Kurjus ei ole niisugune asi, et on teda natuke ja natuke ei ole ka. Kurjus on kurjus.
Kurjusele tuleb konkreetselt vastu astuda. Ei piisa, et jääme oma aadete ja põhiväärtuste juurde; et nimetame matslikkust ja vihkamist nende õigete nimedega; et iga kodanik ütleb julgelt välja oma arvamuse (ja kuidas võiks niisugune asi üldse välja näha?). Võrgus levitatav organiseeritud kurjus peaks otsapidi vägagi kuuluma küberturvalisuse valdkonda.
President kutsub oma rahvast üles mitte lootma valitsuse peale. Tõepoolest, valitsus pole ses asjas eriti midagi ette võtnud. Kui valitsus ei märka adekvaatselt reageerida, võiks ju president kui küberturvalisuse asjatundja anda teatud vihjeid, mis suunas ühes e-riigis tegutseda. Väidetavalt on sõimukommentaatorite arv marginaalne, räägitakse murdosa protsendist, aga nende häälekus on ebaproportsionaalselt suur.
Tekstoloogilise analüüsiga saaks kindlaks teha, kes neid pahatahtlikke vihakõnetekste kirjutavad. Eristada vihakommenteerijad, suunates nad sujuvalt sinna paika oma arvamust avaldama, kus nende koht – kus nende auditoorium vastab nende osakaalule ühiskonnas – igatahes mitte avalikele foorumitele. See asi vajab teadlaste/ekspertide lähenemist. Tänapäeva tehnoloogia peaks olema võimeline neid vihakõnepidajaid automaatselt eristama/eraldama, et ei pääseks nad tribüünile mürgitama avalikku meediaruumi.
Selle töö võiks jätta masinate hooleks. Las näevad ka veidi vaeva, et otsida endale uusi väljundeid. Kõiki võimalusi ei pea kandikul kätte saama. Ilmselt leitakse siinkohal põhjust viia jutt sõnavabaduse ja tsensuuri peale. Ühiskonnas kehtivad siiski teatud aktsepteeritavad ühiselulised reeglid, mida pole mõttekas eirata. Mitte sõnavabadusetuse ega tsensuuriga pole siinpuhul tegu, vaid lihtsalt veidikese vastutusega ühiskonna hea käekäigu eest.
Anonüümsus on vabadus vastutuseta
Anonüümsus väidetakse olevat üks kõige olulisemaid väärtusi, et Eesti inimene julgeks üldse oma arvamust avaldada. Ei ole nii. Mäletan hästi, mis ütles omal ajal Juhan Peegel: kui inimesel on niipalju julgust, et avalikult (tollal trükisõnas) üles astuda, siis julgegu ta sellele ka oma nimi alla panna. Ja see tõdemus kehtis ometi totalitaarses ühiskonnas. Keda kuradit peaks Eesti inimene siis nüüd kartma? Ja kui ta on nii häbelik inimene, et oma arvamust ei usalda, mis ta siis kommenteerima üldse tikub? Väga tähtis olevat, et anonüümsus väärtusena säiliks. Ent – kas anonüümsus on ikka suur väärtus? Kui selle varjus annab kurja teha, siis vahest aitaks edasi küsimus: kas anonüümsus on voorus? No ei ole.
Sõnavabadus tähendab ühtlasi vastutust oma sõna eest. Anonüümsus – see on vabadus ilma vastutuseta. Vastutuse haju(ta)mine on tänapäeva ühiskonnas tendentsiks kujunenud. Mida teha? Asi lihtne. Nagu on ka vihjatud: Ära loe anonüümseid kommentaare. Ära levita anonüümseid kommentaare. Ära kommenteeri anonüümselt. Sinnapoole see asi kaldubki. Kommentaaride lugejate arv väheneb. Siinpuhul on tõesti nii, et ega olegi väga kahju, kui lugejate arv väheneb.
Vastutuse valdkonda oma sõna eest võiksid kuuluda ju ka nn ekspertnõuanded, sh haridus-teadusvaldkonna permanentse reformimise alased. Oleme jõudnud nii kaugele, et omaaegset kuulsat eesti keele ja kirjanduse instituuti ootab ees omaaegse kuulsa ajalooinstituudi kurblik saatus. Ometi kestsid ja arenesid need eesti rahvuskultuuri ja rahvusteaduste alustalad läbi pika vene aja.