Katrin Pauts

FOTO: Erakogu

Sõna «vaimuvaene» laenasin ühest telearvustusest. Ei mäletagi, kes ja miks nii ütles, igatahes oli see selle sügise telearvustustes üks leebemaid väljendumisi. Arvustused on läinud nii kurjaks, et nende põhjal võiks äsja nõelasilmast tulnud sügisprogrammi eetri asemel otsejoones kemmergupotti lasta, kirjutab teletoimetaja Katrin Pauts.

Huvitav, mitu liitrit konjakit ja nuuskpiiritust on kulunud, et hingepõhjani haavunud produtsendid ja toimetajad suudaksid end pärast Postimehe Hendrik Alla või Delfi Telehundi kirjutiste lugemist kokku võtta ja istuda järgmisi saateid monteerima?

Teleinimesed ei saa aru, mis kärbes on ajakirjanikke hammustanud, sest varem oli kombeks kriitika pähe serveerida ümberjutustusi, mis halvimal juhul vürtsitatud mõne argliku soovitusega: «Olgem tänulikud sellegi eest, et meil üldse mingeid saateid tehakse, aga...»

Foto: Scanpix

FOTO: Daniel Law/PA Wire/PA Images

Isegi meie paljukannatanud televaataja ei oska enam pimesi tänulik olla, vaid aina hädaldab kommentaariumis, et saated venivad nagu kaamelitatt. Puldiklõpsija ei saa ju aru, miks ei ole tuntud formaadi kodumaine versioon nii tempokas ja efektne kui originaal.

Suur digirevolutsioon tõi välismaised kanalid ja tippseriaalid iga eestlase elutuppa ning publik on ka oma nõudmised maailmatasemele timminud. Kodumaistele tegijatele ei andestata enam pelgast patriootlikust tänutundest, et see armsalt amatöörlik televisioon meil ülepea olemas on.

Kriitik tulgu ja tehku ise

Pean esinema ülestunnistusega: aastaid tagasi, kui töötasin Õhtulehes, oli ka minu kireks telearvustuste kirjutamine. Söandan end pioneeriks pidada, sest mul oli juba siis kombeks saateid pilbasteks lammutada. Sellest ajast teangi, et teleinimesed on kriitika vastu ülitundlikud. Aga tollal ei saanud ma aru, miks mu tasuta nõuanded seda seltskonda nii hirmsasti pahandasid. Enda meelest tahtsin vaid aidata.

Saatuse teed on imepärased. Praegu töötan teletoimetajana ning saan ise kriitikutelt vastu päid-jalgu. Televisioonis kehtib seaduspära, et pruugib tuua kriitik telgitagustesse, kui ta kaotab kogu kriitilise meele ja hakkab tulihingeliseks kaitseadvokaadiks.

«Eesti tippmodell». Foto: Erlend Štaun.

FOTO: Erlend Štaub

Olen paar kriitilist tuttavat kaasanud «Eesti tippmodelli» toimetusse ning ainult mõne nädalaga on haihtunud nende romantiline lootus, et midagi üldse saaks paremini teha. Nad vaatavad faktidele otsa ja nendivad vastumeelselt: hea, et niigi on. Kui aus olen, siis mõnes mõttes on see kurb – taas on televisioon kellegi silmis kaotanud suure kamaka oma maagiast, mille oluline komponent on illusioon kõikvõimsusest.

Sama brutaalselt purustati seitse aastat tagasi minu ilusad ideaalid. Mis tahes kriitikat on mõnusam teha distantsilt, olles õndsas teadmatuses tegelikest hädadest ja muredest. Üldiselt on ju kõik kursis, et Eesti televisioon on väike ja vaene. Kui vaene täpsemalt, ei kujutata aga siiski ette. Romantilisse unelmasse maailmatasemel televisioonist kuulub ka ettekujutus, et päris kõik ei olegi rahas kinni. Noh, on ikka küll.

Kui tegin Jimmy Kimmeli saatele ühe pisikese kaastöö, sattusin suhtlema sealse toimetajaga. «Kas kolleeg jõudis juba ühendust võtta? Kontrollin igaks juhuks, sest meil töötab siin paarsada inimest ja paratamatult ei jõua kõigega kursis olla,» uuris ta esimese asjana. Jäin temaga mõneks ajaks suhtlema ning ta ei jõudnud ära imestada, kuidas suudame samalaadset saadet «Nädalalõpp Kanal 2ga» toota käputäie inimestega. Mis mõttes on meil ainult kaks toimetajat? Ameerikas on saate igal segmendil eraldi produtsendid, stsenaristid, toimetajad ja abitoimetajad.

«Nädalalõpp Kanal 2ga». Foto: Ardo Kaljuvee/Kanal 2

FOTO: Ardo Kaljuvee / Kanal 2

Legendaarne saatejuht Jay Leno sai iga päev valida paarisaja nalja hulgast, mida stsenaristid olid talle lauale kuhjanud. Minu ülemus Teet Margna saab heal nädalal valida kahe-kolme hulgast, mille oma muude tööde-tegemiste kõrvalt jõuan välja pakkuda (Eestis ei elata ükski toimetaja end ainult ühest saatest ära).

Aitab üldisest jutust. Kohe kõnelen konkreetselt «Eesti tippmodellist», mille neljas hooaeg on parajasti töös ja eetrisse jõudes saame ka meie kriitikutelt raudselt nii et tolmab – küllap oleme fantaasiavaesed, sipleme ideedepõuas, ei tea ega tunne moeringkonnas õigeid inimesi…

Allpool kirjeldatud hädad ja mured tunduvad ehk hirmus spetsiifilised, aga usun, et seda juttu natuke mudides võiks see kehtida mis tahes Eesti telesaate kohta.

Andke parem raha, ideid on jalaga segada

Saame pidevalt kirju innukatelt noortelt moetudengitelt, fotograafidelt ja stilistidelt, kes kibelevad meid ideedega pommitama. «Kuulge, see ei maksa ju üldse palju! Ma ei võtakski oma panuse eest raha,» pakuvad nad õhinal. Kuulame nad ära, näod krimpsus, nagu järaksime päevast päeva sidruneid. Piltlikus mõttes järamegi.

Asi pole ju selles, et me ise ei suudaks lennukamaidki ideid genereerida. Tasuta ideid pole aga olemas. Või ehk siis, kui produtsent filmiks saadet oma mobiilikaameraga.

Modellisaade on kallis. Filmitakse kuu aega järjest peaaegu ööpäev läbi. Oleme võtteperioodi niigi kokku surunud, püüdnud kõik jooksvad kulud miinimumini viia. Kui ameeriklased filmivad üht episoodi viis päeva, peame meie hakkama saama kahega. Majutada ja toita tuleb kuni tosinat osalejat.

Meil on palju filmimiskohti ja sõitmist, pilk bensiiniarvele viib produtsendi iga kord rabanduse äärele. Peale saatejuhi ja kohtunike, režissööri ja toimetajate viibivad setil operaatorid, helimehed, valgustajad, tehnikud, abipersonal – kokku paarkümmend inimest. Pooled neist töötavad tunnitasu alusel.

Lõviosa eelarvest peame koguma sponsoritelt. Mõistagi pole tegemist metseenlusega, sponsor tahab oma raha eest midagi vastu. Saade saab pakkuda product placement`i (otsekui juhuslikult pesevad modellid hambaid kindla hambapastaga ning söövad köögis ainult ühte sorti vorstikesi). Ka iga catwalk või pildistamine on tellimustöö. Turunduseelarved on Eestis aga väikesed ja siin ringlevad summad ei ole eriti suured.

«Eesti tippmodell». Foto:

FOTO: Marion Pettai

Ühe saate tootmiseks on vaja mitme sponsori toetavat õlga ja sellestki jätkub ainult miinimumprogrammi täitmiseks. Me ei saa endale lubada Mario Testinot või lennutada välismaalt kohale tõelisi supermodelle. Kui kellelgi on hädasti vaja kuhugi lennata, jahime odavlennufirmade sooduspakkumisi.

Turundajad on konservatiivsed. Me ei suuda Eesti firmadele pähe määrida Ameerika saates nähtud pildistamisi, kus modellid aelevad zombidena lahtistes haudades, vampiiridena verevannides, poseerivad lihast kleitides või tegelevad muude jälkuste ja ekstreemsustega.

Ideed on meil täiesti olemas, ainuke mure, et keegi taha nende eest raha välja käia. Sponsorid tahavad tavalisi asju, aga tavaline ei ole telepildis huvitav. Ainus skaala, kus meie ideed liikuda saavad, on püüda tavalisele pildistamisele mingitki vimkat juurde leiutada, endal värin hinges, et sponsorile aitab jamast ja ta otsustab oma raha anda kellelegi teisele.

Uskuge – kui ideedest pakatavad särasilmad tegelike olude ja võimalustega silmitsi panna, lahkuvad nad, sabad nukralt longus, või lepivad paratamatusega ja õpivad professionaalset uhkust alla neelates reaalsusega kompromisse tegema.

Raha on kõige algus ja lõpp. Seepärast on Eesti saated aeglased ja uimased – kiire ja tihe montaaž nõuab kuhjade kaupa musta materjali, mis omakorda nõuab veelgi rohkem kulukat võtteaega. Seepärast on meil eetris ka «vaimuvaesed» saated ehk juba olemasolevad ja end hästi sisse töötanud formaadid, nende kloonid ja variatsioonid.

Suurte riskide võtmiseks pole kanalite programmijuhtide rind piisavalt rasvane. Rahast oleneb seegi, kes telesaatesse osalema tuleb. Ameerikas või Inglismaal on telekuulsus lihtsalt suurem kapital ning reality-programmi võitjal on rohkem võimalusi end rahaks teha. Ka auhinnad ja ahvatlused on rammusamad.

Ja selle kõige pärast ajabki karm kriitika teletegijaid ainult jõuetult närvi. Kriitika on ometigi vajalik. See aitab meeles pidada, et vähemalt kusagil ja kellelgi on alles rikkumata ideaalid ja unistused.