Pole midagi imestada, kui elukogenumad inimesed on järjekordse bürokraatiavastase võitluse suhtes skeptilised. Briti komöödiasarjas «Jah, härra minister» sai esiametnik sir Humphrey Appleby alati jagu minister Jim Hackeri uljastest soovidest bürokraatiat vähendada.

Sovetiokupatsiooni ajalgi oli võitlus bürokraatiaga üks paljudest pidulikest sõnakõlksudest. Ikka ja jälle loeme ka väga edukate maade kohta lugusid, kuidas igasuguste lubade taotlemine ja üle jõu käiv aruandlus poovad ettevõtl(ikk)ust ja ehmatavad algajaid eemale.

Kaubandus-Tööstuskoja tegevjuht Mait Palts ütles Eesti lähimineviku bürokraatia vähendamise katseid meenutades Postimehele muuhulgas nii: «Kõige markantsemad näited ulatuvad kümne aasta taha, kui hinnati käibemaksuseadusega seotud halduskoormust ja kui tulemus oli käes, siis ei julenud keegi seda avaldada, kuna see oli nii suur.» Palts lisab: «Ettepanekuid oleme aastaid varem teinud ja tavaliselt jõuavad need sinnamaale, kus ametnikud põhjendavad ilusasti ära, miks on vaja, ja meil pole enam palju öelda. Põhjendusi leiab alati.»

Sellegipoolest ei saa ju öelda, et ses osas poleks üldse edukaid näiteid. Me ise vast ei mõtlegi enam, kui palju eraisiku tuludeklaratsiooni esitamise lihtsus hoiab meie kõigi aega kokku ja säästab peavalust. Kui aga kõrvale seada riigid, kus tavalisedki inimesed palkavad deklaratsiooni esitamiseks maksukonsultandi, paistab meie tuludeklaratsiooni täitmine kõigest minutitega tõesti suure imena. Või siis digiallkirja laialdane kasutamine, tänu millele säästame Eestis iga töötava inimese kohta tervelt ühe töönädala.

Seega pole küsimuse teravik niivõrd sellel, kas saame tänu uuendustele mingi osa ametnikke lahti lasta, vaid eelkõige sellel, et ühiskonna liikmed vabaneksid ebavajalikust paberimäärimisest. Et nad saaksid vabaneva aja kulutada tööga tõeliste väärtuste loomiseks, perega aega veetes või ka lihtsalt puhates. See on ühiskonna efektiivsuse küsimus.

Kui läheb korda muuta (väike)ettevõtjate jaoks maksudeklaratsioonide koostamine oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks, alandab see üksiti ettevõtjaks hakkamise lävepakku. Me ju soovime, et rohkem inimesi tegeleks ettevõtlusega, luues töökoha vähemalt iseendale.

Ilmselt ei sünnigi igasuguste aruannete nõudmised päris tühjale kohale. On selge, et maksude kogumiseks ja üldisemalt ühiskonna turuplatsil korra hoidmiseks on kontroll vajalik. Muidugi vajavad ühiskond ja ka ettevõtja ise statistikat. Välja kukub aga nii, et statistikaameti valimisse sattumine on ettevõtjale nagu negatiivne loterii, kus «võitjal» tuleb tasuda ajakulu ja vaevaga.

Peame siis pöialt, et asekantsler Taavi Kotka eestvedamisel õnnestub seekord sisult ebavajalikud või dubleerivad aruanded ära kaotada ning allesjäävate esitamine oluliselt lihtsamaks teha. Võita on sellest kogu ühiskonnal.