Lühike, kuid paljuütlev teade vene kommunistilise erakonna keskkomitee otsusest vabrikute direktoritele diktaatori õigused anda, annab tunnistust kommunistliku töösüsteemi täielikust pankrotist.

Edaspidi on «vabriku diktaatoril» õigus töölisi ilma kellegi nõusolekut küsimata tööle võtta ja lahti lasta ja töökorraldusse puutuvaid käske jagada. Direktori tegevuse peale võivad töölised kaebusi tõsta ainult kõrgemate majandusasutuste ees.

Et pöörde järskus nii silmatorkav ei oleks, nimetatakse tööliste «produktsioonikomiteede» esimehed küll esialgu direktorite abideks, kuid neil ei ole palju kaasa rääkida. Vabriku direktori käsku peavad täitma kõik töölised, olgu nad kommunistlise erakonna liikmed või mitte. Ei ole enam lubatav käsule vastu vaielda põhjendusega, et direktori korraldused on «poliitiliselt soovimatud».

Seni püüti nõukogude tööstuse tasapinda tõsta igasuguste propaganda-abinõudega. Viimane katse oli «sotsialistilise võistluse» õhutamine suuremate vabrikute vahel: ühe vabriku töölised kutsusid teise vabriku omi võistlema töö produktiivsuses ja saaduste headuses. See jäi aga tühjaks sõnakõlksuks. Tagajärg oli isegi, et veel rohkem tööpäevi miitingute peale ära viideti. Nüüd on Kremlis nähtavasti selgusele jõutud, et viletsa palgaga vene vabrikutöölist siiski «armastusest proletaarlise isamaa vastu» vabatahtlikult tööle panna ei saa. Poliitikaga imbutatud vabrik on oma kõlbmatuse tõendanud. Nüüd antakse siis «spetsialistile», kes seni alalises hirmus oli, et iga tema käsku võib tööliste miiting tunnistada kontrrevolutsiooniliseks, võimalus töölistele korraldusi teha käsu ja mitte üleskutse näol.

Kas uus «süsteem ilma poliitikata» palju aitab nõuk. tööstuse tasapinna tõstmiseks, jääb aga küsitavaks, sest nagu ametlik arvustik näitab, puudub suurel osal vene vabrikutel see asjatundja direktor, kes võiks arukaid käske jagada: kuigi tehnikumi üliõpilastele inseneri-diplomid enne-aegu kätte antakse, puudub vene tööstusel vähemalt 8000 «spetsi» juhtivatel kohtadel.

PM 11.09.1929