Henrik Roonemaa

FOTO: Toomas Huik

Kas te nägite seda videot, millega Apple eile maailmale uut tahvelarvutit tutvustas? Täiesti uskumatu. Läbi musta kosmose hõljub sõrmusteisandalikult heroilise muusika saatel ulmeline metalne objekt, planeedid ja tulekerad tema minimalistlikelt sirgetelt ja perfektsetelt kumeratelt pindadelt vastu peegeldumas. Ta liigub aeglaselt, aga samas vääramatult, nagu Melanhoolia-nimeline planeet Lars von Trieri samanimelises filmis. Külmavärinad tulevad peale, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Tellijale

Hetk hiljem on need planeedid uue iPadi ekraanil juba mängukannid, mida inimese hiiglaslik sõrm oma soovi järgi ühest kohast teise nipsutab. See pole mingi Melanhoolia, mille saabumist inimesed tuima paratamatust täis ilmel pidid lõpuks tunnistama, see on tööriist, mis teeb meist igaühe planeetidestki võimsamaks. Ja seda pole teinud lihtsalt mingi firma kusagil Räniorus, seda ei too lavale mingi klanitud soenguga keskealine valge mees, vaid see tuleb meile, ise, kosmosest. Ta lihtsalt tuleb ja me ei saa sinna mitte midagi teha. Apple ei pea enam ennast isegi mitte maakera keskpunktiks, vaid universumi direktoriks.

Seda kõike on väga lihtne kritiseerida. Nii et tehkem seda siis. Nende nutikell on lihtsalt üks järjekordne kallis vidin, mis hoiab sind e-kirjade ja Facebooki-teadete maailmas lausa füüsiliselt kinni. Ja nüüd on võimalik sellele osta moefirma Hermès rohkem kui tuhat dollarit maksev nahkrihm. Innovatsioon missugune!