FOTO: Corbis/Scanpix

Oma tööpõhimõtetes inimajuga sarnanevad tehissüsteemid on inimlikule intelligentsile järjest lähemale hiilinud. Kas meie ühiskond ja majandus on selleks tehnorevolutsiooniks valmis, küsivad ajuteadlased Andres Laan ja Jaan Aru.

Tellijale

1990ndate lõpus, kui Amazon.com tegeles veel peamiselt raamatute müügiga, hoidis Amazoni juhtkond palgal paarikümmend toimetajat ja raamatukriitikut. Nende ülesandeks oli koostada ostusoovituste nimekirju ja kirjutada raamatuarvustusi, mis pidi e-poe kasutajatele teoste valimise lihtsamaks ja mugavamaks tegema. Veel 1998. aastal nimetati Amazoni raamatukriitikuid selle firma kroonijuveeliks, kelle töö tagas internetipoe kasutajale unikaalselt meeldiva ostukogemuse. Paar aastat hiljem otsustas Amazon oma raamatukriitikud ilma erilise kahetsuseta lahti lasta. Nende töö võttis täielikult üle algoritm, mis kandis nimetust «kollektiivne selekteerimine».

See algoritm peab arvet amazon.com-i kasutajate ostuajaloo üle. Näiteks selleks, et leida sobivaid ostusoovitusi Anna Karenina vastu huvi näidanud kliendile, leiab algoritm Amazoni andmebaasist kõik kasutajad, kes on varem teose «Anna Karenina» ostnud. Järgmiseks otsib algoritm nende kasutajate  ostuajalugude nimekirjast üles seal kõige populaarsemaks osutunud romaanid (näiteks «Sõda ja rahu», «Kuritöö ja karistus»). Ja need romaanid sisestatakse seejärel selle kliendi ostusoovituste nimekirja.