/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/10/4472251t1h8d72.jpg)
Poliitikuid, kes sooviksid Edgar Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige Jaak Allik.
Jaak Allik: Savisaar hävitab poliitikuid, kes sooviksid temaga koalitsiooni minna või isegi suhelda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar on taas rivis. Inimlikult on selle üle hea meel, et mees, kelle teened Eesti taasiseseisvumisprotsessis on suurimad, suutis võita raske haiguse ning võib jõukohaselt jätkata oma elutööd. Nagu tema äsjasest intervjuust «Kesknädalale» nähtub, pole tal aga haiguskuude jooksul olnud jõudu või julgust mõelda oma poliitilise tegevuse viljadele, mõelda sellest, millest on loomulik mõelda igal meievanusel – milline on minu elu ja tegevuse koondbilanss, kuidas jäävad mind mäletama omaksed, sõbrad-tuttavad ning Savisaare-mastaapi isiksuste puhul muidugi ka erakond, ühiskond, rahvas.
Muidugi ei saa ükski ajaloo (ümber)kirjutaja võtta Savisaarelt tema teeneid aastaist 1988-1991, paraku pole järgnev veerandsada talle toonud loodetud poliitilist taassündi. Kui see oleks vaid Savisaare enda rahuldamata ambitsioonide või Keskerakonna paratamatu opositsioonis istumise probleem, siis poleks sellest mõtet eriti rääkidagi.
Paraku on see aga kogu Eesti riigi poliitilise ummiku probleem. Eesti demokraatliku traditsiooni ohtusattumise probleem, sest mida muud tähendab ühe erakonna juba 16 aastat kestnud vääramatu võim.
Kusjuures seda, et Reformierakonna noorpoliitikutel pole ei kompetentsi ega ka tahet leida tegelikke lahendusi üha keerukamatele väljakutsetele, mis täna Eesti ees seisavad, tunnistab juba ka Reformierakonna enda vanem ja kogenum osa. Reformierakonna jätkuvat võimulpüsimist garanteerib aga Andrus Kivirähki tabava iseloomustuse kohaselt nende «auesimees» – Edgar Savisaar.
Ossinovskile Pihli saatus?
/nginx/o/2015/09/10/4472255t1h7952.jpg)
Oma intervjuus ennustab Savisaar Jevgeni Ossinovskile Jüri Pihli saatust. Miks ja mida ta sellega tegelikult öelda tahab, selleks tuleb pisut meenutada ajalugu.
See oli vist 1996. aastal kui Savisaar ütles, et ta unistab hetkest, kui saaks panna pärja Koonderakonna hauale. Koonderakond oli 1995. aasta märtsil olnud just see erakond, kes võttis Keskerakonna koalitsiooni ja andis Savisaarele siseministri portfelli. Järgnes lindiskandaal, mida kindlasti ei lavastanud Koonderakond ja me tegime Keskerakonnale ettepaneku Savisaarest loobuda ja jääda valitsusse edasi.
Loomulikult Edgar sellega kaasa ei läinud, kuid lahkus (mäletab seda veel keegi!) siiski Keskerakonna esimehe kohalt, kuhu kandideerisid Andra Veidemann ja Siiri Oviir. Savisaar toetas Oviiri, võitis aga Veidemann.
Aasta hiljem oli Edgar tagasi ning Andra koos toetajatega parteist läinud. 1999. aasta parlamendivalimiste eel tegi Savisaar maaerakondadele selgeks, et eelmised valimised suurelt võitnud KMÜst lahtisaamiseks tuleb erakondadevahelised valmisliidud keelustada. Nii läkski ja Koonderakond hävis valimistel ning 2002. aastaks ka likvideerus.
2001. aasta presidendivalimistel oli Siiri Oviir kandidaat, kes omas reaalseid võimalusi võitmiseks. Savisaar toetas Peeter Kreitzbergi, kel neid võimalusi polnud. Võitis Arnold Rüütel. Tänaseks on ka Oviir Keskerakonnast lahkunud ning seda jõudis teha ka Kreitzberg.
2006. aasta presidendivalimiste eel sündis niinimetatud KeRa – Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitilise koostöö kokkulepe, kuhu Savisaare kategoorilisel nõudmisel kirjutati sisse, et istuv president on kahe erakonna kokkuleppe garantiiks. Sellest lausest saigi kirstunael Rüütli presidendina jätkamises.
Savisaar arvestas tegelikult sellega, et ei Rüütel ega Ilves saa kontserdisaalis hääli kokku. Ilves siiski napilt sai ning KeRast sai alguse Rahvaliidu allakäik.
Savisaare huvid koalitsioonipartneritega
Pärast 2009. aasta kohalikke valimisi tegi Tallinna volikogus absoluutse enamuse saavutanud Keskerakond sotsidele, keda juhtis Jüri Pihl, ettepaneku tulla koalitsiooni, see tähendas asuda koos linna valitsema.
/nginx/o/2015/09/10/4472259t1h6dfb.jpg)
Pihl arvas toona nagu Miksergi 2014. ja 2015. aastal valitsusse minnes igati loogiliselt, et parem on olla koalitsioonis kui opositsioonis ning võttis selle pakkumise vastu. Ta ei arvestanud vaid seda, et läbi aegade on Edgar Savisaare esmaseks taktikaliseks huviks olnud hävitada just need erakonnad ja ka isikud omaenda erakonnas, kellega on suurem vaadete ja seega ka valijaskonna kokkulangevus, seega jõud, kellega oleks strateegiline huvi just koostööd teha. Koonderakond, Rahvaliit, seejärel ning täna siis sotsid. Kõik vahendid on selleks lubatud.
Koostöö asemel hakati Tallinna koalitsioonis sotse alandama ja saadigi lõpuks lahti Pihlist – inimesest, kes mingil ajal soovis siiralt Keskerakonnaga koostööd teha. Ja just selles muutumatus mõttemallis ongi Savisaare hädade põhjus – üks taktikaline võit järgneb teisele – kokkuvõttes on tegemist aga strateegilise fiaskoga. Poliitikuid, kes sooviksid Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise.
Savisaar tahaks muidugi Eesti poliitilise maastiku jagada ära Kesk- ja Reformierakonna vahel, sest neil pole mingitki programmilist ega ka valijaskonna kattuvust. Samal ajal on raske uskuda naiivsust, et ta võiks loota Keskerakonnale 51-protsendilist valimisvõitu, tehes aga kõik selleks, et väiksemgi erakond, kes parlamenti pääseb, näeks oma liitlast pigem Reformierakonnas. Või on lootused tõesti praegu rajatud EKRE-le?
«Mida halvem, seda parem»
Samas peaks Savisaar teadma ka seda, et isegi Reformierakonna «mõistlikum osa» talle peaministri tooli ei anna ja seega võib korduda aasta 2004, kui enamik Reformierakonnaga koos valitsuses olnud ja oma esimehest vähem küünilisi ministreid lahkus Keskerakonnast.
Tegelikult tundub mulle, et Savisaar ei taha täna valitsusse minna ei sotside ega ka Reformierakonnaga. Ta arvab, et «mida halvem, seda parem». Mida see aga tegelikult tähendab ka Keskerakonnale, pole ta nagu tavaliselt, strateegiliselt läbi mõelnud. Ka haiguskuude jooksul mitte, sest uus taktika näib olevat vana ja kõigile tuntud.
/nginx/o/2015/09/10/4472261t1h2327.jpg)
Mida peaksid teised poliitilised jõud sellises olukorras tegema? Muidugi on võti Keskerakonna «mõistlikuma osa» käes, kuid nende tavapärane grupiviisiline lahkumine teistesse erakondadesse ei tooks samuti ju kaasa strateegilist lahendust.
Mulle tundub, et Savisaare vastu taktikaliste sammudega ei saagi. Ainsaks Eesti riigi poliitilisele tulevikule suunatud strateegiliseks lahenduseks oleks IRLi ja sotsiaaldemokraatide ühine keeldumine koostööst tänase Reformierakonnaga, mis oleks ka nende parteide endi tuleviku seisukohast parim.
Sellisel juhul langeksid maskid ja selguks, kes on see «mõistlikum osa» Reformierakonnast, kes Savisaare sõnul Taavi Rõivase selja taga temaga kohtumisel käib. Ja jõudu nii sündivale valitsusele, sest ega Eesti seepärast valitsemata jää. Lihtsalt järgmistel valimistel oleks inimestel siis võimalik valida millegi reaalse, mitte poliittehnoloogide poolt neis tekitatud hirmude vahel.
Arvan, et ühel või teisel põhjusel, enne 2019. aasta valimisi nii juhtubki, küsimus on vaid, kelle initsiatiivil.