Juhtkiri: sõnadest enam ei piisa

Eile hommikul europarlamendi ees peetud kõnes «Olukorrast liidus» rõhus Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker inimlikele, majanduslikele ja julgeolekukaalutlustele põgenike vastuvõtmisel, kuid kõne sõnum oli palju laiem: kui me sõnadelt – solidaarsusest ja väärtustest rääkimiselt – tegudele üle ei lähe, on Euroopa Liit ja sellega koos ka osa euroopalikke väärtusi ohus.

Lihtsamas plaanis on kõne selline sõnum kergelt mõistetav: Euroopa Liit peab hakkama saama olukorraga, kus pagulaste vool ei lakka, ning liikmesriigid peavad olema valmis senisest enamate inimeste vastuvõtmiseks. Euroopasse on alates aasta algusest jõudnud ligi 500 000 inimest. Lisaks juba mais teatavaks tehtud 40 000 pagulasele tuleb ümber jaotada veel 120 000 varjupaigataotlejat. Kokku tähendaks Junckeri idee siis 160 000 varjupaigataotleja ümberasustamist.

Paneme arvud konteksti. 1949. aastal oli Lääne-Euroopas üle miljoni põgeniku, neist umbes 70 000 eestlased. Toonane Euroopa sai olukorraga hakkama. Miks ei peaks praegune, toonasest kümneid kordi jõukam EL saama?

Seega, uue tegevuskava järgi peaks Eesti täiendavalt vastu võtma 373 pagulast. Sisuliselt tähendab see kõigest pooltteist inimest iga kohaliku omavalitsuse kohta.

Laiemas plaanis tähendab arusaam, et sõnadest enam ei piisa, seniste diplomaatiliste – või isegi mugavusdiplomaatiliste – seisukohavõttude ebapiisavaks tunnistamist, ja sellisena vaadatuna on kõne just Euroopa kontekstis üsna tähelepanuväärne. Oluline osa Euroopa poliitikast on olnud rajatud sõnadele, üldiste suundumuste formuleerimisele, seisukohavõttudele, ja vähem kriisi meenutavas olukorras on need ka nii siseriiklikult kui ELi tasemel otsusteks vormunud. Üldiselt kokku lepitud seadustel ja reeglistikul põhinevalt on EL saanud sõnadega hakkama. Aeganõudvalt, kuid siiski hakkama saanud.

Praegune olukord on eriline. Pagulased on Euroopas just praegu, nad vajavad abi just nüüd. Kirjeldamaks olukorda, on kohane tuua võrdlus tulekahjuga. Kui maja põleb, ei peeta pereliikmete vahel diskussioone millised on peamised väärtused, mida edasises tegevuses silmas pidada, vaid neis on juba enne vaikimisi kokku lepitud: päästa kõigepealt hukkumast inimesed ja arutada hiljem.

Arusaadavalt on selles mitte sõna-, vaid tegevusekeskses lähenemises omad ohud. Esiteks seetõttu, debatt on olnud aastasadu alustaladest, millel noodsamad euroopalikud väärtused põhinevad, ja sellest loobumine ei ole mõeldav. Arutelu peab riikides jätkuma ja sõna peab olema kõigil osapooltel. See aga ei tähenda, et inimelude kaitseks ei saa enne samme astuda.

Teiseks jääb alati küsimus, kas korra juba tekkinud olukorda, kus arutelule ja ühisele kokkuleppele eelneb tegu, hiljem erinevate poliitiliste jõudude poolt ära kasutama ei hakata.

Kuid on veel üks aspekt: seni on põgenikeküsimust nähtud peamiselt ELi-sisese probleemina, mis nõuab lahendust. Tegelik probleemi põhjus on aga hoopis mujal, kriisikolletes. Ehk oleks aeg näha praegust olukorda vajadusena liikuda peamiselt bürokraatlikust ühendusest enam ühisriiklikuma lähenemise suunas, mis küsimuse tekkepõhjust lahendada aitaks.