Olen Kanadas Vancouveris elav eestlane ja olen lugenud Postimehest ning näinud kohalikust televisioonist, kuidas paljud inimesed on praeguste sõjapõgenike vastuvõtmise vastu. Mina ja mu perekond olime ka omal ajal sõjapõgenikud, kirjutab endine pagulane Leo Allas.
Kuna mu isa oli ainult oskustööline ja ma hoidsin kõrvale Vene mobilisatsioonist, taheti meid 1944. aasta septembris Siberisse saata. Seetõttu otsustasime lahkuda enne teise Nõukogude Liidu okupatsiooni algust ja suurte raskustega õnnestus meil minna Saksamaale. Õnneks keegi ei avastanud, et olin ka 1943. aastal sakslaste poolt surma mõistetud nende mobilisatsioonist eemale hoidmise pärast.
Ma lahkusin Eestist koos oma 14-kuulise poja, viiendat kuud raseda naisega ja tema vanematega. Kui me Ikla juures üle Läti piiri sõitsime, mõtlesin: «Kuidas välismaalased meid kohtlevad?»
Suure vaevaga saime Riiga, mis oli ümber piiratud, kuid eestlased, hollandlased, norralased ja sakslased murdsid piiramisrõngast välja ja umbes viiekümnest põgenikke täis rongist olime ainus rong, mis pääses sealt välja. Samuti saabus imekombel ainult meie vagun sellest põgenikerongist Chemnitzi lähedal olevasse Lichtenwalde põgenikelaagrisse. Seal sündis meie tütar.
Kui meie tütar oli kolm ja pool kuud vana, 7. mail 1945, tulid punaväelased ka meie laagrisse, kust meil õnnestus aga 20 minutit enne venelaste tulekut lahkuda. Seejärel kõndisime 600 kilomeetrit Chemnitzist Bloherfelde põgenikelaagrisse Hollandi piiri ääres.
Põgenikke oli tol ajal üle kolme miljoni, nende hulgas lääneliitlaste Saksamaal olnud sõjavangid ja isegi venelased.
Sõjajärgses Euroopas ei näinud ega lugenud ma ühestki demonstratsioonist põgenike vastu. Miks on nüüd teisiti?
Ainus erinevus on, et peale sõda Euroopas oli võim võitjate – ameeriklaste, inglaste, kanadalaste ja prantslaste – käes ning nad kohtlesid meid hästi. Ühendatud Rahvaste Organisatsioon, nende UNRRA (United Nations Refugee Rehabilitation Authority) ja hiljem IRO (International Refugee Organisation) andsid meile prii peavarju ja ülalpidamise, Briti valitsus lubas mul nende kulul lõpetada Eestis pooleli jäänud ülikooli ja inglaste asutatud Eesti Tehnika Kool Oldenburgis koolitas mu naise inseneriala tehnikuks. Kõik oli prii.
Kui 1949. aastal oli veel Lääne-Euroopas üle miljoni põgeniku, neist umbes 70 000 eestlased, hakati korraldama emigratsiooni. Meie pere võeti vastu Austraaliasse.
Me arvasime, et see on ajutine ning paari aasta pärast võime Eestisse tagasi minna. Austraalias oleks ma oleks pidanud valitsuse poolt määratud kohal töötama kaks aastat lihttöölisena. Jälle imekombel ma olin üks nendest vähestest, kes ei töötanud lihttöölisena, sest Austraalia valitsus avastas, et olen insener, ning mulle anti töökoht vastaval ametikohal.
Sõjapõgenikud ei ole parema elu otsijad. Meil ja praegustel oleks olnud palju parem elada omal maal, kus on sõbrad, töö ja muud võimalused.
Nagu ma Postimeest lugedes olen aru saanud, toetab Euroopa Liit põgenikke majanduslikult. Minu arvates peaksid praegused sõjapõgenikud Eestis õppima eesti keele nii ruttu kui võimalik. Samuti peaksid nad astuma Eesti tööturule ja nagu meie omal ajal lootma, et ükskord võivad nad oma riiki tagasi minna.
Lõpetuseks tõestisündinud lugu.
Austraalias ei tunnustatud põgenikest arste ja nad pidid sealsetes ülikoolides läbima kolmeaastase erikursuse. Brisbani ülikoolis läks üks põgenik-üliõpilane loengu ajal vaidlema professoriga. Professor ütles: «Mul pole praegu aega seletada, aga võtke see raamat, seal on kõik hästi kirjeldatud.» Ja üliõpilane vastas: «Härra professor, mina olen selle raamatu autor.» Ta oli kuulus Praha professor.
Ma olen kindel et praeguste sõjapõgenike hulgas on hulk haritud inimesi, võib-olla isegi insenere ja professoreid, kes võivad olla väga kasulikud Eesti riigi heale käekäigule.
