Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.

FOTO: SCANPIX

Milleks kuulata Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri tunnipikkust kõnet «olukorrast liidus»? Junckeri jaoks on tegemist «olla või mitte olla» küsimusega. 2014. aasta novembris lubas ta ELi kodanikele lähemale tuua või läbi kukkuda.

Täna saame öelda, et Junckeri ärakuulamine ei ole Euroopa kodaniku jaoks sine qua non - milleta kodanik ei saaks. Pole isegi de rigeur - mida iga korralik kodanik teeks. Mis ei tähenda, et Junckeri kolmapäevahommikune kõne ei käsitlenuks olulisi teemasid.

Esimene pooltund pühendati põgenikele, keda Juncker kordagi «migrantideks» ei nimetanud. Edasi tulid ELi majandus, Kreeka, sotsiaalpoliitika, Suurbritannia, Ukraina jne. Probleem ei ole teemade kaalukuses. Pigem selles, et Junckeril on tagataskust võtta vaid kaks relva: moraal ja veidi raha. See on kõik.

«Mitu divisjoni on Junckeril?» küsisid twitteri-teravkeeled kui Juncker lubas kaitsta Balti ja Poola piire. Mis Junckeril on, on hea toapoisi vaist. See aitab tal tegelikult oma 28 isandale-liikmesriigile üht-teist ette manööverdada, eriti kui tal tabab tuuli suurtes pealinnades.

Berliini ja Pariisi suurim mure on põgenikekriis. Nad pole selles mures üksi - eriti nüüd, mil Juncker vormistas ametlikuks selle, milles Merkel ja Hollande juba nädal tagasi kokku leppisid.

Kohustuslikud põgenikekvoodid tulevad. Jaotamisele läheb sel aastal ELi-i siseselt 160 000 ümberasujat, Eestisse jõuab neid ilmselt 500-600 vahel. See pole muidugi kõik. Saksamaa võib asekantsler Sigmar Gabrieli sõnul mõnda aega vastu võtta pool miljonit põgenikku aastas. See tähendab oma kestvat kvooti Eestilegi.

Junckeri kõrgeim kaart on moraal. Euroopa ei ole Euroopa, kui ta põgenikele ukse sulgeb. Juncker meenutas, kuidas vanemast põlvkonnast pea igaüks on Euroopas põgenik olnud - pärast II maailmasõda kokku 60 miljonit. Ta osutas USAle, mis on läbi aegade vastu võtnud kümneid miljoneid eurooplasi. Euroopa peab olema uhke, et ta on lootuse majakas.

Teise käega osutas Juncker kuhu hakatakse miljardi-paari kaupa raha juurde panema: välispiiridesse, Aafrika smuugeldusvõrkude lõhkumisse. Kus Junckeril midagi kaasa öelda pole, on Euroopa naabruse korrastamine. Võibolla aitaks uus Vahemere-poliitika. Kui, siis selle postuumseiks patroonideks peaks olema Muammar Ghaddafi ja Saddam Hussein, stabiilsuse ja piiride pidamise viimased garandid.

Tagasi Junckeri juurde tulles: moraali lugeda on raske kui su nime tunnevad Euroopas vähemad kui Donald Trumpi oma. Või kui su Luxembourgi sõjaväes on - koos ministritega, nagu osutas Juncker - alla 1000 mehe. Hoopis tõsisemat moraali luges kolmapäeva hommikul Saksa Bundestagis 4-tunnisel debatil Merkel. Ta lubas rohkem raha põgenikele.

Aga Eesti poliitikud peaks ridade vahelt otsima just moraali. Saksamaa on teinud valiku ja otsustanud: süürlaste jt riikivõtmine jätab riigi iseendaks. 60% saksa rahvast arvab nii. Vahe Ida-Euroopaga ei saaks olla kiiremini kärisev. On vaid aja küsimus, kui meile öeldakse: rassiülestelt rikastelt Lääne-Euroopa riikidelt raha võtjad ja sõjalise abi lootjad Ida-Euroopas peavad ka valima.

Ei ole võimatu, et Vladimir Putini suur moment on lähemal kui arvame. Me võime otsida lohutust Ivan Krastevilt, kes tänases New York Times'is kirjutab etnilise solidaarsuse ja ajaloohirmude traagilisest lõikumisest inimsolidaarsusega. Päeva lõpul peab peale jääma inimsolidaarsus, ütleb Juncker ning talle noogutavad kaasa Berliin ja Pariis - kus süürlaste jt näol ehk kasvavadki päris uued eurooplased. Sest me kõik oleme kunagi olnud immigrandid, nagu osutas Juncker. Eestlased ka. Selle unustamine tõukab meid Euroopast välja.