Maris Hellrand

FOTO: Alver Linnamägi

Eelmisel suvel kerkis Ukraina sündmuste taustal sõprade ringis esimest korda küsimus, «mis sa teeksid, kui ...», kirjutab vabakutseline ajakirjanik Maris Hellrand.

Paljude jaoks oli väärt kaalumist mõte igaks juhuks paat soetada, millega taas üle mere teele asuda, nagu 80 000 eestlast 70 aastat tagasi. Nii mõnestki oleks võinud taas saada paadipagulane.

Tänaseks oleme Ukraina sõjateadete suhtes immuunseks muutunud ja enam nii akuutset ohtu ei taju. Ometi on nii ajaloos kui tänases maailmapoliitikas palju, mis meile vabaduse ja turvatunde haprust ning seda üsna õhukest joont peaks meenutama, mis meid endid võib pagulasstaatusest lahutada, kui asjad halvasti lähevad.

Eelmisel suvel kerkis Ukraina sündmuste taustal sõprade ringis esmakordselt küsimus, «mis sa teeksid, kui ...».

Lähiajal möödub 71 aastat päevast, kui minu laste vanaema pisikese tüdrukuna Kärdlast üle tormise mere teele asus. Tema vanem õde mäletab seda teekonda hästi – kolmemastilise «Munteri» laoruumis oli 150 naist-last ja paar palkide taha peidetud meest (sest sakslased ei lubanud tegelikult mehi saarelt lahkuda). Tormine meri pillutas laeva nagu tikutoosi. Kahe ja poolepäevase reisi järel korjas laeva sappa Rootsi loots ja viis laevatäie merehaigeid pagulasi turvaliselt Nynäshamni sadamasse.

Meie põgenike lood

Minu viieliikmelise pere neli liiget on paadipõgenike järeltulijad. Me ei olnud kuni selle suveni kunagi arutanud, et ka see võiks olla üks meie kolme lapse võimalik identiteet. Suved Kõpu otsas meenutavad seda siiski iga päev – nii tühjaksjäänud külad kui nõukogude sõjaväe punkrite varemed, põgenemislaine vaiksed tunnistajad.

Ja ikka veel ka osaliste lood – kuidas 15-aastane tüdruk juuniööl majatrepil istus ja revolver käes küüditajaid ootas, kuidas nõukogude sõdurid pool maja enda eluasemeks valisid samal ajal, kui pereisa kõrval aida alla tehtud augus redutas, kuidas kahe ja pooleaastane tüdruk paadis merehaiget ema lohutas. See ei ole abstraktne ja kauge, see on me oma elu, me oma lugu. Lugu, mis kordub tuhandetes eludes Euroopa vetes ka täna.

Minu viieliikmelise pere neli liiget on paadipõgenike järeltulijad.

Olen pidanud ennast keskmisest patriootlikumaks eestlaseks. Alates teleka peal seisnud vabariigiaegsest sinimustvalgest lipust kogu nõukogudeaegse lapsepõlve, keskkooliõpilasena fosforiidisõjas osalemisest kuni tänaseni, mil pean oma põhitööks ja missiooniks välismaa telekanalitele ja pressile Eestist ilusaid lugusid vahendada, et nii omal väiksel viisil pehmet diplomaatiat edendada.

Olles pool elu välismaal õppinud, elanud, töötanud, otsustasime mõne aasta eest Eestisse kolida, et eri kontinentidel sündinud lastele Eesti juured alla kasvatada. Teate küll: laulupidu, metsmaasikad, männimetsad, valged ööd, Skype, Pärt, Ewert and the Two Dragons – see ilus Eesti. Täna teeb kurvaks avastus, et kuskilt oleks nagu tugi alt löödud. Viimase aasta jooksul on olnud üha raskem oma maa üle uhkust tunda ja olen ennast ajakirjanikuna leidnud dilemma ees, et miski, mis on uudisväärtuslik välismaa kanalitele, ei pruugi meid heas valguses näidata.

Enesele ja kolleegidele, kellele oleme aastaid rääkinud väikesest loovast, IT-targast, avatud Eestist, on üllatav kuulda avalikust debatist, kus paremäärmuslikud loosungid ja vihakõne on saanud salongikõlbulikuks.

Paremäärmuslust ja populaarsusnäljas poliitikud

On müüt, et põgeniketulv põhjustab paremäärmusluse tõusu Euroopas. Selle põhjustavad peavoolu poliitikud ja avaliku elu tegelased, kes tajudes parempopulistidele valjuhäälsusele tekkinud vastukaja, samuti sellest pirukast tüki tahavad hammustada. Tekib omamoodi allakäiguspiraal. 

Paremäärmusliku retoorika muudavad parketikõlbulikuks poliitikud, kes levitavad valefakte naaberriikide kohta oma seisukohtade toetuseks.

Paremäärmusliku retoorika muudavad parketikõlbulikuks poliitikud, kes levitavad valefakte naaberriikide kohta oma seisukohtade toetuseks, kes tahavad reguleerida riietustavasid olukorras, kui Eestis veel ühtegi burkakandjat nähtud pole, kes kinnitavad tõsimeeli, et «meil on põgenike arv kümnekordistunud» (jah, kümne aastaga kümnelt sajale!), kes esitavad Brüsselis Eesti põgenikekvoodi numbri allakauplemist kui suurt poliitilist võitu. Ja paraku põhjustab seda ka rahvusringhäälingu tunnustatud saatejuht, kes Calais' põgenikke otse-eetris prussakatega võrdleb, ilma et selle peale ükski kulm kerkiks.

Järsku tundub, et need seisukohad ongi saamas põhivooluks ja vihakõne piirid on nihkunud talumatult kaugele. Isegi magavaid inimesi täis maja süütamine ei ole seda muutnud. Sõna on tegu.

Minu hea kolleeg, mõjukas Saksa ajakirjanik kommenteeris Eesti valitsuse suhtumist pagulaskriisi nii: «Ma saan ainult nimetada absurdseks, kui riigid, mis keelduvad humaansusest ja solidaarsusest ülejäänud Euroopaga ootavad, et just need, kelle nad praegu üksi jätavad, oleks valmis neid kaitsma kuni sõtta minekuni välja. Unistage edasi!» Mida on meil talle vastuargumendiks öelda?

Kus on ilus Eesti?

Oma osa selles loos on ka liberaalsel, rahvusvahelisel, avatud ja sallival Eestil. Kas tõesti hirmust vihaste kommentaaride ees hoidume avalikult rääkimast?

Käisin suure Saksa telekanaliga Vao külas ja küsimus, mis mind painama jäi, oli – kus oli sel päeval see minu ilus Eesti? Sarnaseid ja hullemaid pagulastevastaseid aktsioone nagu tsikliretk Vaosse toimub üle Euroopa. Toimub nii Poolas kui Saksamaal, kuid meist eristab neid see, et liberaalne ja tolerantne hääl kõlab seal ka tänavail, mitte ainult oma sotsiaalmeedias. Meie unistus uuest Põhjamaast on seebimullina lõhki läinud. Helsingis tõi parempoolse poliitiku lause, mis siinses avalikkuses kuuluks veel leebemate kilda, vaid mõni päev hiljem 15 000 inimest tänavale.

Kus on meie unistus? Niikaua, kui see elab Twitteris ja Facebookis, ei kohtu need kaks Eestit, ning mootorrataste lärm on ainus, mis avalikus ruumis kõlama jääb.

Peamine on inimlikkus

See vana pagulasgeen tundub meie lasteski veel alles olevat: kevadel sõitsime Tallinna sadama lähedal mööda välimuse järgi ehk Põhja-Aafrikast pärit 20ndates eluaastates paarist, kui 10-aastane poeg küsis: «Kas need on pagulased?» Arvasin, et ilmselt mitte, aga uurisin edasi, mis ta sellest teemast teab ja arvab.

«Minu meelest peaks nad küll vastu võtma, see oleks nagu ... viisakas. Nad on ikkagi ka inimesed,» oli kümneaastase vastus. Ja see ongi ainus põhjus, mida meil selles debatis tegelikult vaja läheb. Kui selline suhtumine ei ole enam meie ühiskonna konsensuslik põhiväärtus, siis on asjad meie endiga halvasti.

Tegelik põhjus (pagulaste vastuvõtmiseks) peaks olema vaid väärtuspõhine – inimlikkus, ligimesearmastus, kaastunne. Ilma nende põhiväärtusteta ei ole Eesti riikluse, keele ja kultuuri säilitamine mingi eesmärk omaette.

Pagulaste vastuvõtmiseks on palju omakasupüüdlikke põhjusi, k.a Euroopa solidaarsus, lootus, et liitlased siis ka meid aitavad, kui vaja peaks olema, pagulaste tulevane panus Eesti vananeva rahvastikuga majandusse, sallivuse ja avatuse positiivne mõju kogukonna loovale potentsiaalile jne.

Ükski neist ei ole aga küllalt hea, sest tegelik põhjus peaks olema vaid väärtuspõhine – inimlikkus, ligimesearmastus, kaastunne. Ilma nende põhiväärtusteta ei ole Eesti riikluse, keele ja kultuuri säilitamine mingi eesmärk omaette.