Martin ­Kala: Sarkozy silmitsi oma ametiaja suurima kriisiga

Martin Kala Foto: Pm

Kolumnist Martin ­Kala ­kirjutab, et Nicolas Sarkozy ei ole Prantsusmaal kunagi olnud nii ebapopulaarne kui praegu. Tema tööga on rahul vaid 26 protsenti rahvast. See on mitmepalgelise poliitika vili.
 

Siseministrina uue millenniumi alguses poliitikataevasse tõusnud Nicolas Sarkozy võitis 2007. aastal presidendivalimised, teda toetas enam kui pool Prantsuse valijatest. Mõni aasta varem lahvatanud äärelinnarahutused märkisid toonase siseministri Sarkozy jaoks arvamist Prantsuse poliiteliidi ridadesse.

Vastusena eeslinnades puhkenud marodööritsemisele ähvardas värske presidendikandidaat «platsi puhtaks pühkida Kärcheriga» (tuntud survepesuri kaubamärk). Haavavad kujundid põhjustasid sadu meeleavaldusi ja vägivaldseid kokkupõrkeid, öösiti põletati eeslinnades tuhandeid autosid ja hooneid. Kuid samas mõjus meedia poolt «püromaan-tuletõrjujaks» nimetatud poliitik ainsana, kes suuteline lahendama Prantsusmaa pidevalt paisuvaid sisemisi hirme ja julgeolekuhädasid.

Kuritegevuse, immigratsiooni ja rahvusluse temaatika on illustreerinud Sarkozy poliittrajektoori alates Jacques Chiraci valitsuses hõivatud siseministriametist saadik. Äärelinnamässu ja muude kokkupõrgete foonil Sarkozy populaarsus muudkui kasvas, luues siseministrit saatva sensatsioonilise meediakampaaniaga soodsa poliitilise pinnase eesootavale presidendikampaaniale.

2007. aastal kuulutatigi karmima liini esindaja 53 protsendi poolthäältega presidendiks. Valimistele eelnenud kampaanial oli ühendav efekt, poolehoidu kohtas parempoolne kodupartei üle kogu poliitilise spektri.
Ametiaja algusest on «hüperpresident» aga järk-järgult poolehoidu minetanud: kehva majanduspoliitika kõrvale asetuvad mediatiseeritud pildid priiskavast elustiilist, ebaõnnestunud ideed rahvusidentiteedi teemal ning üksteise järel päevavalgusse lekkivad korruptsiooniskandaalid.

«Rikaste presidendiks» hakati Sarkozyd hiljuti kutsuma tänu tema kehtestatud kurikuulsale maksukilbile, millega riik viis sisse korra, et keegi, ükskõik kui rikas ta ka poleks, ei tasuks riigile maksudena üle 50 protsendi oma aastasest sissetulekust.

Teatavasti leiab presidendi parimate sõprade ringist riigi varakate aristokraatide ning mõjukate suurärimeeste ladviku, mille tõttu ongi üldsusele jäänud mulje, et riigipea kaitseb rikkaid ja karistab vaesemaid. Allakäigu ja languse vältimiseks võidab Sarkozy kampaaniatiim valijate rooste läinud tundeid jälle julgeolekuretoorikaga.

Kahepalgeline poliitika

Sarkozy alatiseks probleemiks on mis tahes teemakäsitluse mitmetähenduslikkus, millega võlutakse ühte, teine aga tunneb end kohe petetuna. Seda on juhtunud korduvalt puhkudel, kui mõnele kehvale ideele antakse teisejärguline tähendus, mis peaks justkui idee immoraalsust vähendama.

Tooksin näite: heaoluühiskonna pohmellijärgse majanduskriisi sügavamal masendushetkel, kui riigivõlg ulatus juba üle pilveääre, tõstis president oma palka 170 protsendi võrra, suunates aga retoorika läbipaistvusele, sellele ilusale demokraatlikule alusmõttele. Ometi teab iga valija, milline argument jääb läbipaistvuse ja sotsiaalse võrdsuse omavahelises duellis peale.

Või siis näiteks see, kui päris presidendiaja alguses suruti läbi seadusemuudatus, et rahvusringhäälingu peadirektori nimetab ametisse vabariigi president, mis on ju viivitamatult häirekellaks ajakirjandusvabadusele.

Kuid kampaaniameistrid selgitasid, et kõik on hoopis vastupidi, tegemist on õigusaktiga, mille objektiks on luua «selgust» senise «ähmase» otsustuskorra asemel, kus ametisse nimetamist segavad poliitilised mahhinatsioonid. Kahtlane, kas tegu on tõesti «demokraatliku reformiga», nagu valijale kommunikeeriti, aga selge, et toetusprotsente siitki juurde ei pudenenud.

Aasta alguses asus mitu korda Vatikani külastanud Sarkozy kaitsma üsnagi usukriitilise Prantsusmaa sekulaar­set riigikorda. Irooniat oli siin küllaga: Euroopa börsid olid punased ja roosamanna-ühiskond väänles valulikes krampides, president aga nägeles burkaprobleemi üle.

Ka siin pakuti kodanikkonnale mitmevärvilist show’d: näoloor, kõlasid kooris nii vasem- kui paremintelligendid, seljatavat Prantsuse vabariiklikke väärtusi ja olevat ohuks Prantsuse ilmalikkusele ehk 1905. aasta seadusega kaitstud põhimõttele, mille kohaselt peavad riik ja tema esindajad jääma usuasjade suhtes üdini neutraalseks. Kuigi burkakandjaid on Prantsusmaal vaid paarsada ja avalik arvamus ei näinud keelustamise hädavajalikkust, tehti seda siiski «julgeolekukaalutlusel».

Tänavu juulis algatas ungari päritolu Sarkozy plaani hakata süsteemselt lammutama ebaseaduslikke ja peamiselt mustlastele kuuluvaid laagreid eesmärgiga Bulgaariast ja Rumeeniast pärit seadusvastased kogukonnad riigist välja saata.

Otsus tuli pärast meeleavaldust vastusena Grenoble’is peetud kõnele, milles president tegi ettepaneku võtta «võõramaise päritoluga» Prantsuse kodanikelt kodakondsus, kui nad tabatakse õigusrikkumiselt, olgu nad siis sisserändajad või nende Prantsuse kodanikest järeltulijad.

Ettepanekut kuuldes lükkas osa «võõramaise päritoluga» noortest tukid tulle ja tormas tänavaile, mille tagajärjel mõned noormehed politseirelva läbi oma elu kaotasid. Prantsusmaad kritiseerisid kodanikuühiskond, rahvusvahelised organisatsioonid ja Euroopa liidupartnerid.

Kas aga valitsus tegi korrektuure? Kahjuks mitte, hoopis vastas Euroopa Komisjoni volinike kriitikale etteheitega, et sellisel moel ei kõnetata «suurt riiki». Olgugi et Prantsusmaa on üks kahekümne seitsmest Euroopa liikmest, anti kritiseerijaile otsekui võimalus valida: olete kas Euroopa või Prantsusmaa poolt, kaksipidi mõtlemist ei saa olla!

Prantsuse valitsuse praegusi tegemisi võiks iseloomustada vettpidava jahimehetõega «ära usalda haavatud looma!» Mida kehvemini algab päev, seda tigedam on peremees.

Arvestades, et järgmised presidendivalimised on juba 2012. aastal, on Sarkozy praegu silmitsi oma ametiaja suurima kriisiga. Viimased kaks kuud kestvad meeleavaldused pensioniea tõstmise vastu kannavad vastakaid tundeid: enamik rahvast on küll nõus, et nad ei peaks saama tulevikus juba 60-aastaselt pensionile minna, kuid demonstratsioonid ja streigid ei olegi suunatud niivõrd pensionireformi, kuivõrd presidendi vastu.

Pole halba heata

Õige eesmärgiga suurendada Prantsuse majanduse konkurentsivõimet panustab Sarkozy pensionireformi läbisurumisega sellele, et näitab end tugeva liidrina ja viib täide oma peamise valimislubaduse – töötada ja teenida rohkem.

Taganemisteed enam pole, sest muidu järgneb opositsiooni alalõpmatule õõnestustööle rahva viimsegi usalduse kadu. Reform suruti läbi, kuigi miljonid on endiselt tänavatel ja juba räägitaksegi Prantsusmaast kui politseiriigist.

See meenutab mulle presidendikampaania ajast pärit (eba)õnnestunud fotot, kus Sarkozy parteikontori tribüünile tõmmatud loosungi «Kujutlegem homset Prantsusmaad» all ootab rahutult mitmekümnepealine relvastatud politseirügement.

Kahepalgelise poliitika mõõteriist on usutavus: hirmudel mängimine ja kõvakäelised meetmed on isoleerinud osa Prantsuse ühiskonnast, raputades tema sisemist sotsiaalset ühtekuuluvustunnet. Lääs seisab tulevikus silmitsi väga ebakindlate majandus- ja sotsiaaloludega, Sarkozy obsessiivne mängimine valijaga ei peegelda ühiskondlikke valupunkte ega too probleemidele lahendust.

Õigeid eesmärke varjutavad valed võtted. Nõustugem, et soov olla «le président sans tabous» («president ilma tabudeta») on tõepoolest kiiduväärt. Enamik probleemiasetustest on ju olnud julged poliitilised valikud, mida pole tihanud tõstatada ükski varasem Prantsuse riigipea. Tõsta pensioniiga ja reformida tööhõivesektorit, lahendada mittefunktsioneeriva multikultuurilisuse ja ajaloohädadega seotud lõimumisprobleeme, likvideerida riigist õigusvabu tsoone ja kaitsta julmade tingimustega leppivaid äärelinnaelanikke kriminogeense massi eest – need kõik on tervitatavad ettepanekud.

Sarkozy on andnud oma definitsiooni tugevale riigile, mille esmaeesmärk on kaitsta selle kodanikke. Kuid oleks see ainult nii! Valija, kellel on julgeolekuhirmudele lisaks veelgi reaalsemaid toimetulekukartusi, on hakanud 2012. aasta presidendikampaania ootuses kiikama suitsuekraani taha ja avastanud sealt kurvastuseks suure hunniku silmakirjalikkust.
Kevadiste valimiste koites on siin küllalt mõtlemapanevat ka meie erakondadele.