N, 26.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: Bullerby laevuke tormisel merel

Postimees
Juhtkiri: Bullerby laevuke tormisel merel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Tõeline Bullerby asub Eestis – kuulutas saksa leht Die Welt mõni nädal tagasi reisilisas oma lugejatele. Jutt oli vahvate inimestega maalilisest Haapsalust.

Ja tõepoolest, kui mitte iriseda pisiasjade kallal, võib väikeses suvises Haapsalus idülli nautida ning naeratada igale vastutulijale (sõltumata rahvusest, nahavärvist, kooliharidusest, varbaküünte pikkusest või ujumisoskusest).

Päikesepaistelisel päeval Haapsalus on raske kujutledagi, et kellelgi võiks pähe tulla kõigile neile inimestele ühtviisi silti selga naelutada. Näiteks kuulutades kõik eestlased jubedateks rassistideks, potentsiaalseteks kõrilõikajateks. Ka need, kes just äsja tõmmule välismaalasele teed juhatasid. Või siis teistpidi: vihates kusagil toa- või garaažinurgas (näiteks teise nahavärviga) inimesi, keda nad üldse ei tunne, kellest nad mitte midagi ei tea. Kui selles Bullerbys teeb keegi midagi paha, siis ta saab oma karistuse. Aga ka siis ei tasu teda vihata, kui vähegi saab sellest tundest hoiduda. Kasvõi selle pärast, et vihkamine on lihtsalt hirmus ebatervislik vihkajale endale.

Osundus Die Welti Haapsalu-loole võiks meid natuke rahustada: Eestist kirjutatakse ja arvatakse kenasti (ka), mitte ainult kui «väikesest ja vastikust» (nagu meie vaenlased ilmselgelt tahaks). Pealegi on saksakeelses maailmas Bullerby-sündroom lausa eraldi mõiste, millega iseloomustatakse levinud kommet idealiseerida Rootsit. On ju vahva, kui meiegi otsapidi idealiseeritavad oleme, natukenegi.

Küsimus on, kuidas seda seisundit hoida. Kaugeltki mitte üksnes ses mõttes, mida teised meist arvama juhtuvad, vaid eelkõige: mis me iseenda jaoks oleme ja kuidas edaspidi olla tahame. Selleks, paraku, ei piisa enam üksnes idülli nautimisest. Tuleb maailmale, selle mitmekesisusele ja ka hädadele ausalt otsa vaadata, mõelda ja rääkida, mida saame teha. Ja siis ka teha nii palju, kui vähegi võimalusi on. Muidugi, reaalses maailmas on võimalustel piirid.

Üks pool on inimlik kaastunne ja abivalmidus sõjakoldest ning ka pagulaslaagrite masendavatest oludest põgenevate inimeste suhtes. Mõistmist ja heatahtlikkust võiks tõesti olla rohkem.

Teine pool on arusaamine, et kogu Euroopa Liit ei saa päris vanaviisi jätkata. See Loode-Eesti «Bullerby», terve Eesti ja isegi terve Euroopa on mõneti ise nagu laevukesed tormisel merel. Euroopa Liit ei ole algatanud pagulaskriisi ega koledaid sõdu põgenike lähteriikides, aga on ka selge, et Euroopa pole selleks tormiks valmistunud.

Tänasest lehest leiate intervjuu välisminister Marina Kaljurannaga (Reformierakond). Loodetavasti saab kõigile Euroopas selgeks, et üksnes pagulaste jaotamisest ei piisa. On vaja süsteemseid vastuseid, ELi aktiivset ühist välispoliitikat, millele küllap peab appi tulema ka liberaalsem kaubanduspoliitika ja veel palju muud.

Meil aga tuleks püüda teha isekeskis rahu. Üksteist sõimates ei aita me mitte kedagi, ei iseennast ega sõjapagulasi. Mistahes sildistamisega keegi targemaks ei saa, ainult tuju läheb halvaks.

Märksõnad
Tagasi üles